Esmaspäeval Reformierakonna kontori ees toimunud meeleavalduse korraldaja Mikk Mägi avaldab saladused meeleavalduse sünniloo ja rahastajate kohta.
Mikk Mägi: kes maksis meeleavalduse eest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olen kokk, väikeettevõtja ja maksumaksja. Loen iga päev ajalehti, mul on omad põhimõtted ja arusaamad elust. Ma küll ei kuulu ühtegi parteisse, aga mind huvitab, kuidas meie elu siin vabariigis kulgeb.
Kui Silver Meikar avaldas oma plahvatusliku artikli Postimehes, polnud ma just üllatunud, aga olin rõõmus, sest lõpuks ometi ütles keegi välja kõik selle, mida ma juba ammu toimuvaks olin pidanud.
Mitte just detailidesse laskuva huviga jälgisin rahastamisskandaali ning selle järjest põnevamaks muutuvaid pöördeid. Täpsemalt küll vastikumaks muutuvaid, sest inimestele näkku valetamist saab ainult selle sõnaga tähistada. Mina tõesti ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes paneks käe südamele ja ütleks siiralt: «Mina küll usun, mida nad räägivad!» Häiritud ja omamoodi solvunud on ka mu tutvuskonna kõige poliitikakaugemad inimesed.
Mind – ja mul on jäänud mulje, et ka minu tutvuskonda – häirib kõige rohkem valetamine. Mind häirib see, et mind ei kuulata, et mind peetakse idioodiks. Ootasin juriidilise uurimise lõppu, lootes, et mingeid ametlikke kanaleid pidi võib saabuda õiglus.
Otsus sulgeda kriminaalasi tõendite puudumise tõttu jättis aga õhku tihke pinge. Mis nüüd saab? Jäämegi ootele, arvuti ette kommenteerima ja diivanile vinguma, nii nagu meil ikka kombeks? Kuklas siiski tiksus mul mingisugune ootus ja lootus, et ehk nüüd siiski järgnevad teod. Infoks valitsusele: rahvas võib olla passiivne, aga ta ei ole loll ja saab aru, kui valetatakse. Ja vanasõnalikult lühikeste jalgade, kuid pidevalt kasvava kehaga vale võib inimestele ühel hetkel nii ebameeldiv tunduda, et murrab passiivsuse.
Minu kannatus katkes, kui pärast Meikari väljaviskamist tõi peaminister põhjenduseks, et Meikarile ei saanud uut võimalust anda, kuna rahva kannatus on katkenud. Nii ülbe jutt võttis esialgu sõnatuks – kas ma kuulsin õigesti? Kas ta mõtleb seda tõsiselt? Nüüd peab midagi tekkima! Tekkis kunstitudengite meeleavaldus Meikari toetuseks, aga see lõppes enne algust Reformierakonna jokkimisega. Inimestel lihtsalt takistati meeleavaldamist meie vabas demokraatlikus riigis. Reformierakonna poolt olid vabanduseks järjekordsed jaburdused. Nüüd olin lõplikult pettunud.
Eelmisel neljapäeval kohtusin üritusel sõbraga, muidugi tuli jutuks päevapoliitika. Jõudsime järeldusele, et enam ei jaksa oodata. Kui keegi midagi ei tee, siis on meie kord välja astuda. Otsustasime korraldada lihtsalt avaliku koosoleku, lasta inimestel kokku tulla ja öelda välja kõik, mis südamel. Tutvuskonnas leidus veel mõni katkenud kannatusega inimene, lõime Facebooki lehe «Aitab valelikust poliitikast», arutasime poole ööni ürituse sisu, eesmärki, tunnuslauseid, pressiteksti, abi tuli tuttavatelt, tuttavate tuttavatelt ja nii edasi ja nii edasi.
Esmaspäeva hommikul registreerisin meeleavalduse Reformierakonna kontori vastu – sest kontori ees oli jätkuvalt plaanitud libameeleavaldus. Kuulutasime selle välja sotsiaalmeedias, kust selle korjasid üles ka ajalehtede veebiväljaanded.
Seitsme tunni pärast oli Tõnismäel ligi viiskümmend inimest, loosungite, pasunate ning – mis kõige parem – hea meele ja terava keelega. Lisaks palju toetust kõigilt, kes nii lühikese etteteatamisaja tõttu kohale ei jõudnud, ja neilt, kes lihtsalt mööduma sattusid.
Jah, meeleavaldusel oli inimesi, kes kuuluvad parteidesse, ametiühingutesse, teistesse mittetulundusühingutesse. Aga nad olid kohal lihtsalt inimestena. Ei lehvinud parteisümboolika, kohal olid inimesed, kes tundsid, et valitsuserakond peab kuulama, mis neil öelda on.
Pärast meeleavaldust sain muidugi teada, et olen keskerakondlane, sots ja Reformierakonna äärmuslik poliitiline oponent ... Küsin: kas Eestis on mõeldamatu, et keegi korraldab lihtsalt inimesena meeleavalduse? Kas poliitikas osalemine on reserveeritud ainult parteisõduritele? Selja taga peab olema hall kardinal? Vene karu? Kõik need olevat meie meeleavalduse ja selle rahastamise taga.
Hea eeskuju näitamiseks: meeleavalduse korraldamise kulud olid umbes 12 eurot, mille panustasin ise oma tegevusega teenitud rahast. Selle eest ostsin mõned viled, markeri ja bussipileti. Lisaks kasutasin endale kuuluvaid töövahendeid: paberit, pappi, printerit ja arvutit. Ma ei vaja tingimata «kellegi teise raha», et teha midagi, mis on minu arvates õige. Ma ei tee poliitikat elukutsena (ma olen kokk), aga ma osalen oma elu korraldamises (ma olen inimene, poliitiline loom).
Räägitakse, et eestlane on alati olnud tuim tükk. Kannatab kõik ära ega virise. Kannatus katkeb ainult siis, kui on vaja tualettruumi minna. See jutt on väga kasulik kõigile, kes tahavad käputäie sõpradega riiki valitseda. Niisugune riik ei ole aga demokraatlik. Ja mina tahan elada demokraatias.
Mina ei taha elada riigis, kus otsuseid teeb käputäis valetavaid ja ülbeid poliitikuid, kus kõik on ainult üksikute asi. See riik on meie kõigi asi, meie kõigi kohustus. Valitud riigijuhid teevad otsuseid meie jaoks ja meie eest. Kui me praegu laseme endast teerulliga üle sõita, mis siis homme saab?
Praegu tundub mulle õnneks, et saab veel ja suuremaid meeleavaldusi. Seni kuni meid kuulda võetakse. Ma olen väga tänulik kõigile, kes ei ole tuimad, kelle kannatus on ammu katkenud, kes esmaspäeval kohale tulid, tulla tahtsid ja kaasa mõtlesid.
Nii ma korraldasingi meeleavalduse. Kohtume 13. novembril rongkäigus valeliku poliitika vastu!