Lapsevanem Triin Aimla-Laid kirjutab Postimehe arvamusportaalis, kuidas Eesti haigekassa pingutab selle nimel, et inimesed Eestisse tagasi tulla ei tahaks.
Triin Aimla-Laid: Eesti, ära viska meid ära!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Istun Helsingi üürikorteri laua taga ja töötan. Kuulen, kuidas läbi ukse kukub põrandale kiri.
See on Eesti Haigekassalt ja kõlab nii (kirjaviis muutmata):
«Alates 16.10.2012 on Teie laps Rahvastikuregistri andmetel lahkunud välismaale, kuid Eesti Haigeskassa andmetel on tal ravikindlustuse kindlustuskaitse alla 19 aastase isikuna.
Ravikindlustuse seaduse § 5 lg 1 sätestab, et kindlustatud isik käesoleva seaduse tähenduses on Eesti alaline elanik või tähtajalise elamisloa alusel Eestis elav isik.
Ravikindlustuse seaduse § 19 lõike 3 kohaselt on Eesti Haigekassal õigus lõpetada isiku ravikindlustuskaitse, kui tal on piisavalt andmeid, et isiku kindlustatuse tingimused ei ole täidetud.
Lähtudes eeltoodust ning Rahvastikuregistri andmetest teatab Eesti Haigekassa Pärnu osakond, et Teie lapse ravikindlustuse kindlustuskaitse lõppeb 16.11.2012.
Haldusmenetluse seaduse § 71 lõike 1 alusel on Teil õigus nimetatud otsusega mittenõustumisel esitada vaie Eesti Haigekassa piirkondliku osakonna direktorile 10 kalendripäeva jooksul alates otsuse teada saamisest.»
Ma ei oska midagi kosta. Kõrvus kõlavad fraasid: seadus, lõige, tingimused ei ole täidetud, kindlustuskaitse lõppeb, õigus esitada vaie... Mis tingimusi? Mis vaie? Kas maksude maksmine pole siis tingimuste täitmine?
Jube kehv tunne on. Ei, see pole kohane väljend – jõle s*tt tunne on. Nagu oleks makku löögi saanud. Süda hakkab valutama.
Mõtlen kibedusega, millega olen ära teeninud Eesti Haigekassa suhtumise. Ja tunnen, kuidas muutun füüsiliselt väiksemaks, hirm tuleb peale.
Mind pole kunagi varem kusagilt välja visatud. Ikka lahkesti naeratatud ja sisse kutsutud...
(Juulis vahetasime Eestis perearsti, lihtsalt selleks, et kogu pere käiks ühe arsti juures. Poja arstikaardil olid viimased sissekanded aastast 2007, kui oli vaja laagri jaoks arstitõendit. Tõsi, poolteist aastat tagasi läks tal sporti tehes ranne paigast ja see tuli traumapunktis kaks korda paika tõmmata. Narkoosi all. Hiljem pole ta ei arste ega haigekassat tülitanud.)
Rahvastikuregistri andmetel on nädal möödunud ajast, kui poeg lahkus välismaale... Pagan võtaks, ta on 14! Ja juba heidetakse välja. Kuidas suhtutakse siis neisse, kes on Eestist aasta või paar eemal olnud? Ärge tulge tagasi! Me katkestame teiega kõik suhted! Meil ei ole teid vaja!
Ega haigekassa tea, et tulime aastaks Soome kooli, et pere saaks koos olla. Oma eestlasest isa juurde. Eesti kooli hingekirjas on poiss individuaalõppijana edasi.
Kui siin oli eelmisel nädalal koolivaheaeg, olime nädalaks kodus, ta käis koolis, esitas töid ja vastas järele, et detsembris oleks kergem poolaastahinded kätte saada.
Haigekassa ei peagi seda teadma. Mina ei pea ka teadma, mis ajendas Eesti Haigekassat mulle nädal aega pärast rahvastikuregistris tehtud muutust sellist kirja kirjutama. Ega seda, miks tegeleb minu juhtumiga Pärnu osakond, kui ma käin Pärnus vaid paar korda suve jooksul päevitamas ja olen eluaeg Tallinnas elanud.
Aga ma tean seda, et sellist kirja on lapsevanemana emotsionaalselt väga ebameeldiv saada. See tekitab ebakindluse ja hirmutunde: mis saab, kui Eestis olles midagi juhtub, kopter ka ei käi... Ja teadmise, et sind ei taheta ega vajata. Esimene samm sidemete katkestamiseks...
Milleks meie riigile kampaania korras talentide kojukutsumine (ma ei väidagi, et oleme abikaasaga Eestile vältimatu kaader, aga nii väikeses riigis loeb iga inimene) või käsu peale sünnitamine? Lapsed on Eestil olemas nagu ka täiskasvanud.
Oluline pole inimesi tagasi meelitada või naisi kohusetundest ja raha eest sünnitama sundida, oluline on hoida olemasolevat rahvast, juba olemasolevaid inimesi nii, et nad ei peaks end tagasi tulles tundma kui seadust rikkuvad piiriületajad, kui kurjategijad, kes pole «tingimusi täitnud». Sest vastasel korral võib liigagi kergesti tekkida tahtmine võõrsile jäädagi, kuna see on nii palju lihtsam, nii palju närve ja südant säästvam.
Ma tõesti ei tea, kui palju läheb haigekassale maksma see, et aastakeseks välismaale läinud lapsed nende hingekirja edasi jääks. Ega peagi teadma. Ma tean ainult seda, kui kurb on tõdeda, et piisab vaid kahest kuust eemalolekust, kui sind kodumaa jaoks enam olemas ei ole.
Kindlasti käituti meie juhtumi puhul seadustele vastavalt ja igati korrektselt, aga ikka on kibe tunne.
Ära viska oma inimesi nii kergekäeliselt ära, Eesti, sa oled selleks liiga vaene ja väeti!