Ivan Krastev: Euroopa lahutus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Bulgaarlasest poliitikateadlane Ivan Krastev küsib ajakirjas Vikerkaar, mida on Euroopa Liidu kriisis õppida «murdmatuks» peetud NSVLi lagunemisest, ja toob välja viis õppetundi. Postimehe arvamusportaal avaldab artikli lühikokkuvõtte.

1992. aastal avastas maailm, et NSVL on kaardilt kadunud. Leidus küll märke, et Nõukogude süsteem oli juba 1970. aastatest hakanud alla käima, ent eeldati, et lõpp saabub pikkamisi, aastakümnetega. 1986. ja ka veel 1989. aastal paistis NSVLi lagunemine analüütikutele sama mõeldamatu kui tänapäeval väljavaade, et laguneda võiks Euroopa Liit. Nõukogude impeerium oli liiga suur ja stabiilne ja üle elanud liiga palju torme, et lihtsalt oma raskuse all põhja vajuda. See ootamatusekogemus pakub kasulikku tausta praegustele diskussioonidele Euroopa kriisi tulevikust ja Euroopa liidrite valikutest.

Praegune kriis on näidanud, et ELi lagunemisoht pole lihtsalt retooriline koll, millega poliitikud maksumaksjatele kasinust peale sunnivad. Segi paisatud pole mitte ainult Euroopa majandus, vaid ka poliitika. Avalikkuse meeleolu on segu pessimismist ja vihast.

Kriisi lahenduses võib otsustavat rolli mängida Euroopa võime NSVLi pretsedendist õppust võtta. NSVLi ja ELi projekti hiigelerinevusi tuleb alati meeles pidada. Aga isegi kui ELi pole kunagi pürginud kommunismi ja tsentraliseeritud planeerimise poole, on tema suurimaks nõrkuseks erakordne keerukus. Mitte kusagil EL-is ei saa inimesed aru, kuidas see liit toimib. Seetõttu on neil raske mõista, mida tähendaks liidu kokkuvarisemine. EL pole riik, selle kokkuvarisemise korral ei muutuks maakaartidel midagi. Pealegi kui EL tõesti laguneks, jääks enamik selle riikidest endiselt turumajanduslikeks demokraatiateks.

Mida siis võiks ELi kokkuvarisemine tähendada? Kas piisaks, kui üks riik lahkub eurotsoonist või isegi liidust enesest? Või oleks kriteeriumiks mingid trendid, nagu ELi ülemaailmse mõju langus või mõne integratsiooni suursaavutuse tühistamine? Nõukogude kogemus võiks aidata vastust leida.

Esimene õppetund: üks peamisi ohutegrureid on usk, nagu liit ei saakski laguneda. Arvamus, nagu oleks lagunemine «mõeldamatu», ahvatleb poliitikuid kasutama ELi vastaseid samme või retoorikat ära lühiajaliste eeliste saavutamiseks usus, et pikas perspektiivis niikuinii midagi hullu juhtuda ei saa. ELi lagunemine ei pruugi lähtuda liiduvastaste jõudude võidust liidumeelsete üle: Lõimumisvastaste jõudude tõus võib olla kokkuvarisemise tulemus, mitte põhjus.

Lagunemisohu hindamist ei tohiks jätta ka majandusteadlaste hooleks. Lagunemise määratu kulukus pole veel mingi argument selle võimalikkuse vastu.

Teine õppetund: reformide puudumise asemel võib lagunemiseni viia pigem reformide mõtlematus. Just kriiside ajal otsivad poliitikud «hõbekuuli» ja üsna tihti toob see surma. Näiteks ELi põhiseaduse rahvahääletusele paneku idee, mis Prantsusmaal ja Hollandis nii suurejoonelise tagasilöögi andis, tuletab meelde, kui ohtlik selline universaalse imerohu otsimine on.

Kolmas õppetund: kõige suurem oht poliitilisele projektile ei tule rahutustest perifeerias, vaid mässust keskmes. NSVLi saatust ei määranud Balti riikide soov sellest pääseda, vaid Venemaa enda otsus liidust lahti saada. Tänapäeval mõjutab Euroopa tulevikku tugevamini Saksamaa hoiakud kui Kreeka või Hispaania majandushädad. Kui need, kes liitumisest on võitnud, hakkavad end nägema selle ohvritena, on asi juba päris hull.

Neljas õppetund: lagunemisdünaamika korral on tulemus rohkem pangajooksu kui revolutsiooni moodi. Rahvuseliidid võivad liidu hüljata hirmust ohjad käest kaotada – ja niipea kui nemad ELi väljavaadetes kahtlema hakkavad, võib nende tegevus vallandada üldise paanika ja tuua kaasa lõpliku kokkuvarisemise.

Viies õppetund: lagunemisohu perioodil peaksid poliitikud tegema panuse paindlikkusele ning ohjeldama oma tungi jäikuse ja püsilahenduste järele (mis läbikukkumise korral annavad lagunemisele hoogu juurde). Paraku püütakse Euroopa Liitu päästa just niisuguste kavadega, mis nii liikmesriikide valitsuste kui ka üldsuse valikuvõimalusi dramaatiliselt piiravad. Majanduslikud valikud on valimispoliitikast de facto kõrvaldatud. Jäikus aga süvendab kriisi ja teeb liidu püsimajäämise raskemaks.

Näiteks 10 aasta eest jäeti teadlikult loomata mehhanism ühisrahast väljaastumiseks, lootes nii välistada eurotsooni lagunemise võimaluski. Nüüd on selge, et see otsus tegi eurotsooni haavatavamaks. Paindumatu joon, mis ajab lahkulöömise hinna talumatult kõrgele, ei vähenda, vaid hoopis suurendab ohtu. Sest väitele, et alternatiive pole, võib rahvas kriisi korral viimaks vastata: «Igasugune alternatiiv oleks parem».

Lühendatult ajakirja Vikerkaar septembrinumbrist.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles