Igal avara silmavaatega õpetajal peab olema oma Facebooki (FB) konto. Samuti õppealajuhatajal ja koolidirektoril, et suhtlus õppuritega muutuks sisutihedamaks, et ponnistused noorte maailmapilti kujundada jõuaksid koolist keskkonda, kus noored vabal ajal nagunii on, leiab ajakirjanik Rein Sikk Õpetajate Lehes.
Loomulikult võib veebipõhiseks koolitööks välja mõelda ja luua väga peeni erikeskkondi. Paraku aga kipub loojal teinekord võhm kaduma siis, kui keskkond valmis saanud ning aeg on tööle hakata. Lisaks nõuab keskkondade, lehekülgede, foorumite loomine palju raha ja energiat.
Pealegi meenutab nii toimimine maja ehitamist sügavale (interneti)metsa lootuses, et keegi äkki selle üles leiab. Samas võiks hoone ju seista (veebi)linna väljakul, mis rahvast täis.
Siiski – FB ei sobi pikaajalisteks eemärkideks, suurte arhiivivarude loomiseks, sest haldaja on kasumipõhine välisfirma, mis võib ühel päeval oma poe pauguga kinni panna. Aga siiski, siin on seitse olulist põhjust igale õpetajale FB-ga liitumiseks, kui te seda juba ammu teinud pole. Praegu on FB-l Eestis ligi 500 000 kasutajat.
1. Popp ja noortepärane
Õpetaja autoriteet ei saa toetuda ainult suurele tarkusele, jõupositsioonile ja konservatiivsusele. Noored hindavad pedagooge, kes suudavad olla nende toimetamistega samal tasemel, samas keskkonnas. Või näeb keegi pattu selles, kui õpetaja on õppuriga veebisõber?
2. Kiireim ja odavaim kontaktivõimalus
FB-s oma klassist veebigrupi loonud õpetajal on hea võimalus üheainsa kirjaga kiirelt kõigi õppuriteni jõuda, sest nagunii on nad FB-s. Mõelge ajale, mil tuli operatiivteadet edastada vaid õppurite mobiilile helistades. Milline aja- ja rahakulu.
3. Paberiuputusest pääsemine
Paljud õppetööks vajalikud (abi)materjalid on veebis. Pole vaja nende internetiaadresse tahvlile maalida, või mis veel hullem – materjale kilode kaupa paljundada, kuuldes kõrvus puude nuttu. Ühe lingi jagamine võtab aega mõne sekundi. Pealegi, seda saab teha alati, kui õppetööd hõlbustav materjal silma hakkab.
4. Tarviline diskussioonitanner
FB on paslik paik kõikvõimalikeks ajurünnakuteks, uute ideede testimiseks, kus võrdsena saavad sõna võtta nii õppurid, õpetajad kui ka kooli direktsioon. Eriti viimase puhul on FB suhtlus ülioluline, kuna tippude reaalsuhtlus õppuritega pole kardetavasti just liiga tihe. Samas innustab direktorile virtuaalse vastuvaidlemise võimalus kindlasti lennukatele mõtetele neid noori, kes näost näkku suheldes võivad kidakeelseks jääda.
5. Veebiturvalisuse tõstmine
Nii oma eeskujuga kui vajadusel ka õppuri postituste retsenseerimisega saab õpetaja õppureid suunata veebi mõistlikumalt ja turvalisemalt kasutama. Et õppuri veebitoimetused ei tipneks Kapo-poolse uurimisega või USA presidendile sellise kirja saatmisega, milles sisuks vaid -tähega algav sõna. Veebisõbrast õppuri postituste teinekord totrana tunduvat sisu saab mõne sõbraliku märkusega mõjutada. Või mis veelgi parem – suunata õppur ohjeldamatu enese piltide ülesriputamise asemel mõnda sisulisse erialagruppi suhtlema. Neid on FB-s kümneid tuhandeid.
6. Nõuannete saamine
Üldjuhul on tänane õppur oma õpetajast mitu korda parem arvuti- ja internetitundja. Kui FB-s kontot omav pedagoog arvutis millegagi jänni jääb, on tal kohe võimalik õppuritest veebisõpradelt nõu küsida ja abi saada. Alternatiiv on oodata järgmist päeva, mil äkki õnnestub kooli arvutispetsialisti juurde pääseda.
7. Inimnäolisuse sünd
Igast õpetaja tegevusest FB-s jääb maha jälg, mis võimaldab õppureil näha oma pedagoogi inimlikust küljest koos huvide, hobide, arusaamistega. Milliseid viiteid levitab, milliseid kommentaare kirjutab, millistes gruppides tegutseb. Milliseid mänge mängib.
Tõesti, isegi veebimängud pole kuradist, pigem näitavad inimlikku lõõgastusvajadust. Kas on põhjust virtuaalpokkerit või strateegiamänge harrastavat pedagoogi peljata? Või tasub hoopis hinnata mõtlemisloogika edendamist?
Minu FB kogemused ehk Kui koolitunnist ei piisa, avitab FB ikka
Kadrina keskkoolis meediatunde andes on mu alatiseks mureks õpilastega suhtlemise vähesus. Külalisõpetaja, kes käib majas vaid kolmekümmet viit tundi andmas, ei suuda ju õppuriteni jõuda. Sisuliselt vähemasti mitte. Rääkimata võimalustest mõjutada nende meediatarbimist, laiemalt võttes maailmapilti tervikuna.
Mida teha? Võtsin abimeheks FB. Lõin avalikkusele suletud grupi, mille liikmeks saamiseks pidid kõik õppurid mu FB sõpradeks hakkama. Seejärel sain nad administraatorina Kadrina meediagrupiga liita.
Kõik tööülesanded ilmutasin FB-s, rääkimata meedia lugemisoovitustest. Kui midagi hääd nägin, klikkasin ja saatsin kohe edasi, selle asemel et nädala pärast tunnis tahvlile internetiaadresse maalida.
Lisaks olid seal FB grupis kirjas kõik organisatoorsed küsimused, mis puudutasid tundide külalisi või siis külaskäike. Samuti pidid õppurid kõik oma kodutööd sinna üles riputama.
Ja mis oli tulem?
Meeldiv diskussioon, vahetevahel isegi reaalajas. Mõnigi tubli arvutinäppija ei pruugi olla tubli tahvli ees vastaja. Mis aga ei välista mõtlemisvõimet, mis toimib online-meedias.
Õhtuti töid parandades kirjutasin kohe nende juurde FB-s hinded ja kommentaarid, mida õppuritel oli samuti võimalik kohe kommenteerida, kui tekkis soov õpetajale vastu vaielda, oma valikuid põhjendada. Mõnigi hilisõhtune tund arvuti taga kujunes ootamatult sisukaks.
Samas oli kogu hindamisprotsess absoluutselt avalik, kõik õppurid said kaasõppurite tööde kohta arvamust avaldada, kiita, laita või nende teemal vaielda.
Tagantjärele on mul töölaua paberivirnade asemel internetis andmepank õppurite töödest. Uuel kursusel saavad uued tulijad ka nendega tutvuda, vajadusel snitti võtta, et mitte vigu korrata. Aga selleks, et keegi ei saaks stressi oma ebaõnnestunud töö levitamisest, pakkusin välja võimaluse: kes ei soovi, et tema tööd, arvamused uute meediaõppuriteni jõuaksid, palun kustutage need ära.
Külalised, kes meie meediatundides käisid, liitsin ajutiselt FB grupiga, et nad saaksid tutvuda õppurite mõtteavaldustega, aga ka külalistele mõeldud küsimustega, et tunnid oleksid sisutihedamad.
Mitmed meediagrupi õppurid on senini FB-s mu sõprade hulgas. Tore ja teinekord hariv on nende toimetamisi vaadata. Aga need, kes kippusid iga natukese aja tagant vaid mõttetuid reklaame jagama, kustutasin ära. See polnud hävitav hinnang, lihtsalt maitsete sobimatus.
Mõneltki kunagiselt õppurit, praeguselt FB sõbralt, olen saanud internetiküsimuste peale häid näpunäiteid, asiseid soovitusi, mille peale poleks ise tulnud. Põlvkondade vahe.
Täna tundub mulle, et vast isegi kolmandik meediatundidest käis kooliajale lisaks FB-s. Sisukalt. Seega – FB ruulib. Valik on õpetaja teha.
Autorist: Eesti Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk alustas oma pedagoogilist tegevust aastal 1984, asutades toonase Rakvere pioneerimaja juurde ajakirjandusringi. Esinenud meediateemaliste loengutega, korraldanud koolitusi nii õppuritele, õpetajatele kui ka äri- ja omavalitsustegelastele. Õpetab meediat, reportaažide ja arvamuslugude kirjutamist Kadrina keskkoolis ja Tartu ülikoolis. Aasta ajakirjanik 2010.