Gerd Kanter, Vesteinn Hafsteinsson ja Raul Rebane tootsid aastaid ühtse tiimina Eesti spordile hinnalisi medaleid. Kõrvaltvaatajale võis tunduda, et masinavärk töötab tõrgeteta ja võib veel ühe olümpiatsükli jooksul väärismetalli vermida. Kuid kõik, mis liigub ja tegutseb, see ka kulub ja vajab kapitaalremonti.
Hästi töötava mehhanismi putitamine nõuab julgust. Sisuliselt lammutatakse ju laiali see, mis seni andnud väga head toodangut, ning keegi ei saa panna pead pakule ja öelda, et uute varuosadega täiendatud või sootuks mõne seni vajalikuna tundunud lülita suudetakse anda samaväärsel tasemel toodangut – medaleid.
Oma sammuga näitas Kanter, et on küps sportlane, kes julgeb teha muudatusi. Kindlasti oli tal võimalus jätkata ka vanaviisi, kuid ta valis keerulisema, kuid eeldatavalt edukama tee.