Europarlamendi saadik Vilja Savisaar-Toomast kirjutab Postimehe arvamusportaalis vastuseks Mart Laari möödunud laupäeval välja pakutud Euroliidu struktuurimuudatuste kohta, et ideed täiesti poliitilisest komisjonist on raske toetada seni, kuni paljudes noortes demokraatiates sh Eestis saadakse sotsiaaldemokraatiast, konservatiivsusest, liberalismist jmt aru märksa erinevalt kui nn vanades demokraatiates.
Euroopa Liit kogeb aastakümnete suurimat kriisi. Alguse saanud finantskriisist ja muutunud majanduskriisiks on tänaseks selge, et on jõutud ka poliitilise kriisini. Veelgi enam, ütleksin, et see on eksistentsiaalne kriis. Ja vastuseid kriisi lahendamiseks tulebki alustada vastamaks küsimusele, milline saab olema tuleviku Euroopa. Ja vastus tuleb leida suhteliselt kiiresti. Alates 2008. aastast, ehk siis kriisi algusest, on Euroopa Liit teinud erinevaid jõupingutusi parandamaks nii finantskriisi reguleerivat õigustikku kui ka tugevdanud järelevalveasutuste jõudu. Oleme loonud kolm päästemehhanismi EFSM ja EFSF ja ESM. Oleme muutnud Lissaboni lepingut ja loonud ühe valitsustevahelise rahandusdistsipliini kokkuleppe eurotsooni riikide jaoks. Euroopa semestri raames oleme allutanud liikmesriikide eelarved Euroopa liidu järelevalve ja kontrolli alla. Stabiilsus- ja kasvupakti on tugevdatud: eelarve defitsiidi ületamiseks tehtud Euroopa Komisjoni ettekirjutusi on võimalik tagasi lükata vaid Euroopa Liidu Nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega. Ollakse loomas pangandusliitu, ühtseid eurovõlakirju jne. Kõigi nende meetmete vastuvõtmine on olnud vaevarikas ja aeganõudev ja seda ennekõike erimeelsuste tõttu 27 liikmesriigis. Kahjuks pole need tegevused suutnud Euroopat ka kriisist välja viia. Ja kui me jätkame sellises tempos lahenduste otsimist, nõrgeneb Euroopa Liit veelgi. Nõrgast Euroopast ei ole küll Eestile mingit kasu ja Euroopa Liidu lagunemine oleks Eestile veelgi kahjulikum. Olen veendunud, et uus poliitiline korraldus Euroopa Liidus on vajalik ja erinevad unistused ja utoopiad on selles valdkonnas teretulnud. Minu jaoks on ainus usutav utoopia või unistus föderaalne Euroopa.
Ennekõike ma tervitan Mart Laari poolt sellise diskussiooni algatamist. Väljapakutud idee iseenesest on huvitav ning väärib edasiarendamist. Mart Laar kajastab seda vaid väga pealiskaudselt. Ka Euroopa Parlamendis on teatud jõud, just Spinelli gruppi koondunud saadikud on rääkinud Euroopa Parlamendi valimiste süsteemi muutmise vajalikkusest. Räägitud on üle-euroopalistest nimekirjadest, mille moodustaksidki üle-euroopalised parteid jne. Kindlasti annab suuremate valimispiirkondade loomine suuremat positiivset mõju Euroopa Liidu poliitikate kujundamisel, kuna seni on väga suurel määral Euroopa Parlamendi saadikud valitud ikkagi siseriiklikke huve käsitlevatele kampaaniatele põhinedes ja Euroopa lisandväärtustele ei keskenduta.
Samas tekib siinkohal kindlasti küsimus, kuidas tagada Eesti valijate õige esindatus ehk kuidas vältida olukorda, kus meie valijate mõjuvõim väheneb. Kuna välja pakutud piirkonna Baltikum+Soome+Rootsi elaniku arv on natuke üle 20 miljoni siis on vaja välja töötada vastav valimissüsteem, et oleks tagatud ka väiksema rahvaarvuga piirkondade õiglane esindatus.
Minu jaoks ei ole selles mingit vastuolu, kui Reformierakonna ja Keskerakonna kandidaadid peaksid pürgima europarlamenti ühises nimekirjas. Mart Laar räägib maailmavaatel põhinevatest parteidest, nii Keskerakond kui ka Reformierakond mõlemad kuuluvad Euroopa liberaaldemokraatlikusse parteisse.
Mis puutub ideesse, et Euroopa Komisjoni peaks moodustama europarlamendi valimistulemuste põhjal ning tuleks vähendada Euroopa Komisjoni liikmete arvu ning panna see koosnema riikide mõttes n-ö alalistest liikmetest ja roteeruvatest liikmetest, siis Euroopa Komisjon oma praegusel kujul on nõrk ja tema praegune president Jose Manuel Barroso ei ole talle pandud lootusi täitnud. Lissaboni lepingusse on sisse kirjutatud nii Euroopa Komisjoni liikmete arvu vähendamise kui ka rotatsiooni põhimõte. Tõsi, seal on ka klausel, et kui liikmesriigid ei otsusta teisiti. Mul on selles mõttes vähe usku, et keegi 27-st ning varsti 28-st liikmesriigist loobuks vabatahtlikult oma voliniku saatmisest. Ideed täiesti poliitilisest komisjonist on raske toetada seni, kuni paljudes noortes demokraatiates sh Eestis saadakse sotsiaaldemokraatiast, konservatiivsusest, liberalismist jmt aru märksa erinevalt kui nn vanades demokraatiates. Ja lisaks arvan ka, et selles küsimuses pole Mart Laar erapooletu.
Aga ma toetan küll suuremate volitustega presidenti. Seetõttu toetan ka 2015. aastal uue Konvendi kokkukutsumist, mis leiaks vastused küsimustele, mis puudutavad liidu edasist poliitilist süsteemi, valimiste küsimust, assotsieerunud liikmete võimalikkust liidu täisliikmete kõrval jne. Aga enne seda peaks Eesti ise olema valmis kõigile nendele küsimustele vastama, nii et diskussiooni käivitamiseks oli ülim aeg. Olen oodanud seda juba kaua. Minu jaoks peab aga diskussiooni põhisisu keskenduma sellele, millised uuendused ja muudatused Euroopa Liidu toimimises aitavad parandada Eesti inimeste elujärge ja vähendaksid erinevust rikka ja vaese Euroopa vahel.
