Usalduskriisid on ohtlikud ja ühiskonnad seisavad silmitsi probleemiga, kuidas tagada kommunikatsioonis pidevast valetamisohust hoolimata vähemalt minimaalnegi usutavus ja usaldus, kirjutab ettevõtja Karli Lambot Sirbis.
Karli Lambot: mõtteid täiuslikust erakonnast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie parlamendierakondi või vähemalt nende enamikku on raske õnnestunuks pidada. Kirume nende juurutatud parteilist võimuvertikaali, mis tegelikkuses tähendab võimude lahususe printsiibist loobumist. Põlastame kartellilepet meenutavat erakondade riigieelarvelist eneserahastamist, mis piirab kodanike vaba ja võrdset valimisõigust ehk vähendab valitsemise legitiimsust.
Häbimärgistame parteilaste era- ja grupihuvide eelistamist, mis on korruptiivne ja vastuolus poliitika kui üldistes huvides tegevuse mõttega. Peame paratamatuks, et parteide siseelumehhanismid ei lähtu alati programmilistest ideedest ja et avaliku võimu teostamisse ülekantuna tekitavad need võõristust.
Eesti ühiskonna rahumeelne parteistamisest vabastamine on pikk ja vaevaline protsess, mis paradoksaalselt kombel ei saa toimuda teisiti kui võimuparteide abil. Ainult valitsuskoalitsiooni erakonnad saavad muuta erakonnaseadust, valimisseadust, riigikogu kodukorraseadust ja teisi õigusakte nii, et parlamenti pürgimine muutuks ausaks võistluseks ning pakuks valijatele reaalseid ja võrdväärseid valikuid. Vähetõenäoline, et praegused riigikokku polsterdunud kartelliparteid hakkavad käegakatsutavas tulevikus saagima võimuoksa oma istumise all. Niisiis peab muutuste ellukutsujaks saama mõni uus erakondlik jõud. Missugune ent võiks olla üks õnnestunud ja ajahambale vastupidav igatpidi kaunis ja täiuslik erakond, millel oleks eeldusi pälvida kodanike pikaajaline usaldus, kui platonlikult arutada?
Ühiskonna parteistamisest vabastamiseks ei piisa pelgalt uuest ja puhtast poliitilisest jõust, igal juhul on vaja demokraatia mehhanismide pikaaegne töölerakendamine, nii et kahe komponendi, inimeste ja mehhanismide koostöös luuakse eeldused selleks, et ühiskond hakkaks tasapisi põhiseaduslikule demokraatiale omasesse tasakaalu võnkuma.
Erakonda defineeritakse tavaliselt kui poliitilist jõudu, mis soovib oma esindajatega valimistel kandideerimise ja võimulepääsemise kaudu mõjutada valitsuse tegevust. Erakonnad toimivad parlamentaarse demokraatia tingimustes nagu ülekandemehhanismid valijaskonna ja riigivõimu vahel. Nad kannavad ühiskonnas eksisteerivaid poliitilisi meeleolusid ning aitavad kujundada kodanike poliitilist tahet, koostada poliitilisi programme, koolitada ja valida kandidaate, pidada kodanikega dialoogi ja kodanikel oma seisukohti väljendada.
Erakond saavutab täiuslikkuse, kui partei kui väiksem süsteem vastab struktuurilt ja keerukuselt suuremale süsteemile ehk ühiskonnale ning selle väiksema süsteemi sees viljeletakse järelejätmatult neidsamu demokraatia ülekandemehhanisme, mis on iseloomulikud ja kohustuslikud demokraatlikule ühiskonnale. Ideaalses erakonnas on fookus erakonna sisedemokraatia mehhanismide lõputul täiustamisel ja õlitamisel.
On ju raske ette kujutada demokraatiale kohast riigipead, kes erakonna sisevalimistel on piirkonnajuhi positsioonilt jõudnud tippu pettuste ja manipulatsioonide toel. Rein Taagepera on väljendanud mõtet, et ühiskond on nii demokraatlik, kui demokraatlik on tema väikseim rakuke ehk perekond – ühiskonna ja võimuparteide demokraatlikkuse tase ei saa erineda.
Tänasest poliitilisest situatsioonist välja kasvav protestipartei, mille kandev idee oleks vaid vabade valimiste taastamine ja võimumonopoli lõhkumine, poleks siiski tõenäoliselt küllaldaselt elujõuline. Ühiskonda struktureeriv traditsiooniline maailmavaateline positsioon parem-vasakpoolsusena jms peaks uutel erakondadel siiski läbimõeldult olemas olema, sest ühiskonnast endast ei ole vastavad meeleolud kuhugi kadunud. Õnnestumise, s.t riigikokku ja valitsuskoalitsiooni pääsemise korral on ühiskonna parteistamisest vabastamine vaid üks paljudest uue erakonna ülesannetest, nii et partei vähese keerukusastme korral ei ole sellisel protestijõul märkimisväärset eeldust nelja-aastases tsüklis oma missiooniga hakkama saada.
Ideaalse partei siseelu
Religiooniantropoloog Roy Rappaport on kirjeldanud Paapua Uus-Ginea tsembagade hõimu elutsükli näitel vaieldamatu tõelisuse osa kommunikatsioonis ning ühiskonna reguleerimisel. Rappaporti järgi sõltub sootsiumi ellujäämine sotsiaalsetest interaktsioonidest, mida iseloomustab teatav minimaalne korrapärasuse aste ja et see korrapärasus omakorda sõltub kommunikatsioonist.
Ent kommunikatsioon on efektiivne ainult siis, kui sõnumite vastuvõtjad on nõus vastuvõetavaid sõnumeid vähemalt minimaalselgi määral usaldusväärseina aktsepteerima. Kui nad ei taha või ei suuda saadud informatsiooni uskuda, siis võib suure tõenäosusega oletada, et nende reaktsioon konkreetsetele ärritustele hakkab muutuma juhuslikuks.
Mida juhuslikum on tegevus, seda ettearvamatum see on ja võib seetõttu esile kutsuda teiste tegutsejate uusi, pealtnäha juhuslikke reaktsioone. Juhuslikkus tekitab veelgi suuremat juhuslikkust, korrapärasust jääb üha vähemaks. Korrapära võib lõpuks olla nii vähe, et populatsioon ei suuda enam rahuldada oma bioloogilisi vajadusi. Seega on usalduskriisid äärmiselt ohtlikud ja sümboolsest kommunikatsioonist sõltuvad ühiskonnad seisavad silmitsi probleemiga, kuidas tagada kommunikatsioonis pidevast valetamisohust hoolimata vähemalt minimaalnegi usutavus ja usaldus.
Süsteem ehk sootsium on seda elujõulisem, mida tugevamad on süsteemi elementide ehk inimeste omavahelised sidemed. Niisugune sootsium, kus on piisaval määral usaldusväärsust, elementide tugevat sidustatust, saab evolutsiooni käigus eelise sootsiumide ees, kus seda vaieldamatut tõelisust ei ole.
Rappaporti käsitlus on piisavalt veenev selgitamaks, miks poliitikute valetamine ja korruptsioon (kui üks vale alaliike) võivad saada ohtlikuks erakonnale või isegi parlamentaarsele riigikorrale. Riigivõimu usaldusväärsust sepistatakse parteide sisedemokraatia abil. Avatud, läbipaistvat ja usaldusväärset sidusust õpitakse ja luuakse erakondade koosolekutel, kontorites ja majandusaruannetes.
Edasisidestus ja tagasisidestus on erakonna juhtimise ja eneseregulatsiooni eelduseks. Tõkestus- ja kompensatsioonimehhanismidena peavad äärmisel vajadusel tulema mängu erakonnavälised tasakaalustajad: president, riigikohus, õiguskantsler, riigikontroll, ajakirjandus ja muidugi avalikkus.
Adrian Vermeule on raamatus «Demokraatia mehhanismid» («Mechanisms of Democracy») põhjalikult analüüsinud Ameerika Ühendriikide demokraatia kitsaskohti ning on vastukaaluks paljudele oponentidele leidnud, et radikaalsete konstitutsioonimuudatuste asemel võib süsteemi täiustada hoopis väiksemate igapäevaste muudatustega.
Vermeule nõustub, et demokraatia ja selle institutsioonid ei saa kunagi valmis, kuid kui laev on merel, karile sõitnud ja lekib, siis tuleb käepäraste vahenditega auke lappida, juhtimises ja protsessides muudatusi teha ning vajadusel meeskond ümber formeerida. Vermeule arvates tuleb demokraatias koondada rohkem tähelepanu lihtsatele, aga väga olulistele detailidele ülekandemehhanismides.
Liikmete osalemine otsustusprotsessis
Kodanike otsustusprotsessi kaasamist, mis toimib kui võrdsete partnerlus, õpitakse ja praktiseeritakse erakonnatasandil. Ei ole võimalik, et üldkoosolekul osalevad lipukestega ja eriarvamusteta parteiliikmed, aga riigivalitsemises löövad needsamad parteiliikmed alt üles suunatud kaasavas osalusprotsessis aktiivselt ja mitmehäälselt kaasa.
Ideaalses erakonnas võiksid piirkondlikud organisatsioonid moodustada parteilise ühiskeha konföderatiivsel viisil. Just konföderatiivne partnerlus ja mitte unitaarriigile omane «piirkond on madalam kui muru» sunnib parteisisestele otsustusprotsessidele peale diskussiooni ja argumentide väärtustamise. Sisuline ja põhiseaduse vaimust kantud haldusreform ei õnnestu Eestis enne, kui erakondade piirkonnad ei saavuta samaväärset iseseisvust.
Täiuslikus erakonnas toimib aus võistlus ideede ja inimeste vahel. Erakonna enamus õpib sallivalt ümber käima vähemusega ja kulutab märkimisväärse osa energiast ühisosa leidmisele ja erakonna programmi tunnistavate vähemuste «laua ääres hoidmisele».
Ideaalne partei ei tõrju ega pühi minema, vaid tunnustab partneritena teisi erakondlikke ja kodanikualgatuse jõude.
Parlamendierakondade riigieelarvelise finantseerimise tagamise kartellilepe on ühest küljest inimlik, sest kes meist ei tahaks oma positsiooni kindlustada, kuid tegelikult siiski amoraalne tugevama õiguse ja ehk siis enese nõrkuse väljendus. Kaunis erakond vähendab oluliselt riigiarvelist rahastamist ning muudab selle jaotamise põhimõtted kõigi poliitiliste jõudude vahel ausaks.
Praeguses poliitilises arenguetapis tuleks kaaluda sisulise võistluse taaselustamiseks riigikokku valimisliitude lubamist, kompensatsioonimandaadi ehk tentsikute osatähtsuse vähendamist – praegu on üks viiendik riigikogulasi saanud parlamenti tänu kõrgele kohale nimekirjas – ning partei asutamiseks vajaliku inimeste hulga märgatavat vähendamist.
Võimude lahusus ja sõltumatu järelevalve
Tänapäevase demokraatia eeldus on sisuline võimude lahusus, ilma milleta on pikaajaliselt elujõulist demokraatiat raske ette kujutada. Eesti demokraatia süsteemne viga on see, et Montesquieu’ ja Locke’i ideed võimude lahusest ei toimi piisaval määral. Vormiliselt on meil võimutasandid ja -subjektid lahutatud, aga sisuliselt (näiteks isikute kaudu läbi erakondlike käsuliinide) paljudel juhtudel mitte.
Üks paljudest näidetest on kohalike omavalitsuste juhitamatus, kuivõrd parteide keskkontorid harrastavad kaaserakondlastest omavalitsusjuhtide survestamist suvaliste pisiasjade pärast. Kohalikud omavalitsused ei saagi oma õiguste eest seista, kui keskvõimu esindajad istuvad huvide konfliktselt partei keskkontori ehk võimuvertikaali ülemise otsa toekatel toolidel.
Võimude mittelahusus on sundparteistamise osaline peegelpilt, kuid siiski ka mõnevõrra laiem probleem. Riigiettevõtete ja sihtasutuste nõukogudes toimuv näiteks on ettevõtjate huvide konflikti ilmekas väljendus. (Seegi on osa laiemalt mõistetavast võimude lahusest).
Erakonna majandustegevus peab olema allutatud sõltumatule järelevalvele. Välisaudit, sisekontroll, erikontroll on eraettevõtlusest tuntud instrumendid, mis peaksid leidma kombineeritud ja vajadusepõhist kasutamist riigieelarvest raha ammutava ja riigieelarvet mõjutava erakondliku organisatsiooni puhul. Tänase võimuerakonna majandustegevuse mõju ja järelevalve selle üle ei ole mingisuguses proportsioonis.
Demokraatias, erinevalt kõikidest teistest valitsemissüsteemidest, on despootia ja võimu hangumise vältimiseks vaja poliitiliste juhtide rotatsiooni ja tagasikutsumist. Täiuslikus erakonnas on rotatsioon ja tagasikutsumine kinnistatud põhikirjas. Ainult nii praktiseerivad parteiliikmed «rahva valitsust».
Kui parteisisene rotatsioonimehhanism ei tööta ja juhtpoliitikud ei talu parteisisest kriitikat, siis on üsna loomulik, et nad ei talu ka parteivälist demokraatiat ega üldse mingit kriitikat. Isegi kui rotatsioon toimub, ei saa unustada juhtpoliitikute tagasikutsumise võimalust valitavatelt ametikohtadelt.
Tagasikutsumine on efektiivne meetod arrogantsuse ja korruptsiooninähtuste vähendamiseks. Eesti ühiskonna parteistamisest vabastamist ei saa samastada sõjajärgse Saksamaa denatsifitseerimisega.
Erakonnad on demokraatias läbi proovitud ja arenemisvõimeline nähtus. Kindlasti ka meil, kuid nad peavad oma elujõudu tõestama ausas ja võrdsete võimalustega võistluses teiste vabale ühiskonnale iseloomulike kodanikuühenduste vormidega. Vajalike muutuste esilekutsumiseks tuleb olla sihiteadlik ja järjekindel.
Paradoksaalselt saab see toimuda vaid parteide kaudu, mis jäävad täiuslikkusest kaugele, kuid mis demokraatia ülekandemehhanismidena vajavad pidevalt seest ja kõrvalt utsitamist, parandamist ja määrimist. Poliitiline kultuur kui suhtumiste, uskumuste ja tunnetuse kogum taassünteesitakse just igapäevases erakonnasiseses tegevuses.