Mart Laar: kas Euroopa unistus tuhmub?

Mart Laar
, haige eurooplane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Illustratsioon: Jaanus Koov

Kakskümmend aastat tagasi asus Eesti suure unistuse kallale, astudes esimesed sammud taasühinemaks Euroopaga. Kuni 1992. aasta riigikogu valimisteni oli selles küsimuses veel palju ebaselget. Osa ühiskonnast rääkis, et Eesti peab jätkama kuni iseseisvuse kaotamiseni aastal 1940 kestnud välispoliitikat ning jääma kõigi ja kõige suhtes neutraalseks.

Selle arvamuse kohaselt ei pidanuks Eesti valima ida ja lääne vahel poolt, vaid jääma nende vahele, mitte astuma ühessegi sõjalisse või muusse liitu ning säilitama neutraalsuse. 1992. aasta valimiste järel tegi Eesti aga selged otsused, valides lääne. Järgnes ligi 20 aastat kestnud tee, mis nõudis Eestilt ohtralt eneseületamisi, aga ka loobumisi. Lõpuks jõuti kohale.

Eesti on Euroopa tuumikgrupis, nii Euroopa Liidus, NATOs kui eurotsoonis. Nüüd aga oleme jõudnud aega, kui see saavutus ei näi inimeste silmis palju maksvat. Eesti oleks Euroopaga ühinemisest justkui jõudu mitte juurde saanud, vaid seda kaotanud, mitte suurendanud oma iseseisvust, vaid seda ära andnud.

Veel mõni aeg tagasi unistasime sellest, kuidas meie lapsed saavad Euroopasse rännata, ning võitlesime seal töölubade saamise eest. Nüüd aga peame seda rahvuse tulevikule ohtlikuks ja oleme valmis isegi streikima, et sellest õigusest lahti saada. Kui paarkümmend aastat tagasi lootsime ja ootasime saabuvaid abilaevu, et oma majandust turgutada, siis nüüd saadaksime need pigem tagasi. Teiste aitamisest on saanud aga täitsa tabuteema. Kõigi nende kartuste juures on aga unustatud, miks me üldse Euroopa Liitu astusime. Seda tasuks aga vahel meelde tuletada. Aateliste valikute ja üllaste põhimõtete kõrval oli see ju aga väga praktiline valik.

Esiteks on Eesti majanduslikult seotud Euroopaga ning kuigi seda pole viisakas kõva häälega välja ütelda, oli see meie jaoks julgeoleku küsimus. Euroopa Liit pole loomulikult julgeolekuorganisatsioon, sinna astumine meie julgeolekut aga kahtlemata suurendas. Ning see tegur pole praeguseks kusagile kadunud. Muutunud pole ei Venemaa ega tema ähvardused naabritele. Venemaa sõjaline rünnak Gruusiale viis aastat tagasi on selgeks märgiks. Kui mõni kirjutaja soovib näha Venemaal toimunud positiivseid muutusi või kinnitada, et nende puudumisest hoolimata peaksime võtma Venemaad nii, nagu ta on, siis on see nende valik.

Eesti rahva valik on olnud Euroopa. Sellega seoses on Eesti huvi läbi aegade olnud, et Euroopa oleks tugev. Nõrk Euroopa ei paku meile nii palju huvi kui tugev. Kuni Euroopa püsis tugevana, ei olnud ka Eestis probleeme temasse suhtumisega, need tekkisid alles siis, kui Euroopa ilmutas selgeid nõrgenemise märke. See mure ei valitse loomulikult mitte ainult Eestis.

See on ilmselt aluseks Euroopa Komisjoni juhi Barroso kõnele Euroopast kui rahvusriikide föderatsioonist. Barroso kõnet võib mitut moodi tõlgendada ja ongi tõlgendatud, kuid üks selle mõtteid on kindlasti tihedama poliitilise integratsiooni saavutamine Euroopas. Kui majandusliku integratsiooni alal on Euroopa edasi jõudnud, siis poliitiline integratsioon tammub endiselt paigal. Kui Euroopa tahab tugevaks saada, siis peab ta seda tagant lükkama, olgu see nii ebapopulaarne kui tahes. Poliitilise lõimumiseta ei püsi see ehitis enam koos.

Ei ole ju mitmes teiseski lääneriigis olukord kiita. Ameerika Ühendriikide majandusprobleemid võivad olla suuremad kui Euroopal, kuid seal on võimul üks president, kelle poole saavad pöörduda hädalised nii koduriigis kui välismaal, keda saab kasvõi kõiges halvas süüdistada – pakub ju seegi inimestele kergendust. Euroopas pole isegi kedagi süüdistada, 27 omavahel kaklevat peaministrit pole selleks piisavalt väärikas sihtmärk.

Euroopa rahvusriikide föderatsiooni ja tihedamat poliitilist lõimumist võiks alustada europarlamendi põhjalikust uuendamisest. Esiteks tuleks selle valimised korraldada rahvusriikideülestes valimisringkondades, mis moodustuksid mitmest rahvusriigist, näiteks Rootsi, Soome, Eesti, Läti ja Leedu. See sunniks rahvusriikide poliitikuid omandama oma piiridest laiemat mõju ja autoriteeti ning tõstaks valimiskampaania keskpunkti üldised ja kõigile liikmetele tähtsad küsimused. Loomulikult pole seda kerge teha, kuid tegemist oleks suure sammuga edasi.

Nende valimiste tulemusel peaks Euroopa Liit saama oma valitsuse ehk komisjoni, mis moodustuks valimistulemuste põhjal: kui need võidavad näiteks sotsid, siis moodustavad valitsuse nemad, kui aga konservatiivid, siis nemad. Selle koosseis peab olema tunduvalt väiksem kui praegu ning kui mõned suurriigid saavad sinna garanteeritud kohad nagu Eurovisioonil, siis väiksemad riigid roteeruvad kindla süsteemi järgi.

Nii muutuks Euroopa Komisjon ja europarlament oma kodanike ees tõeliselt vastutavaks ning nendel institutsioonidel tekiks üldse mingi tähendus. Selline kord eeldaks loomulikult liikmesriikide poliitika põhjalikku ümberkujundamist. Tõeliste, maailmavaadetel põhinevate parteide teket ning kohalike probleemide kõrval laiemate küsimustega tegelemist nõudev süsteem populistlikele erakondadele eriti ei meeldi, sest need on pigem lokaalse iseloomuga. Populismi on Euroopas aga niigi piisavalt.

Selliseid plaane pidada on loomulikult lihtne, neid teostada aga äärmiselt raske, kui mitte võimatu. Seda enam, et kogu Euroopa projekti on praeguseks lisandunud paras annus umbusku, mis kipub usu enda alla matma.

Seda täidab mitmesuguste suurte ja üllaste põhimõtete kunstlik pealesurumine, mis inimestele ülearune tundub. Nii näiteks esindab Euroopat Eesti elanike jaoks meie soovolinik oma seismisega tundmatute sportlaste õiguse eest võistelda Eestis, võitlusega «täiusliku koduperenaise Anthea» vastu ning nõudega likvideerida raamatukauplustes eraldi naiste ja meeste osakonnad. Milleks aga olla nii tagasihoidlik? Ka riidepoodides tuleks kaotada meeste ja naiste osakonnad, samuti meeste ja naiste tualetid ning meeste ja naiste riietusruumid. Vaat sellega paistaks Eesti alles silma.

Soov iga hinna eest silma paista on üldse üks Eesti Euroopa-projekti varjukülg. Oleme kasvanud teataval määral edetabelite usku rahvaks. Neid loetakse tähelepanelikult ning tuntakse suurt kurvastust, kui mõnes langenud oleme. Selle kurvastuse juures ei märka me, kui tühjad nimetatud tabelid tihti on ning kui vähe neid saab tõsiselt võtta. Isegi juhul, kui neid tõsiselt võtta, peame ikkagi tunnistama, et oleme tegelikult Euroopa riikidega võrreldes vaene maa, kellel teistele järele jõudmiseks veel parasjagu aega läheb. Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmine võtab veel palju aega. Peaasi, et me viie vaesema hulka ei langeks.

Euroopa on üldse ida-lääne vahel jätkuvalt lõhestatud ning mingist suuremast poliitilisest integratsioonist see küll märku ei anna. Ma ei hakka siin rääkima sellistest nähtustest nagu ebaõiglased põllumajandustoetused. Kui meist natukene varem liikmeks astunud riikides on need ühtlustatud, siis endistes kommunistlikes riikides pole seda mitte tehtud. Neid loetakse Euroopas ikkagi teisejärgulisteks. Nagu me oleksime omal vabal tahtel kommunistlikus süsteemis elanud. See märk käib meiega paraku aga endiselt kaasas.

Sellest annavad märku ka tuhanded meieni jõudvad uued instruktsioonid ja määrused. Meie võtame neid üksteise järel vastu ning viime ellu, mõtlemata, kas me sellega tegelikult hakkama saame. Tegemist on ju tihti väga rikaste ühiskondade määrustega, mille elluviimine väga vaeses ühiskonnas võib anda hoopis vastupidise efekti. Võtkem kasvõi elektrituru avanemine.

Kasvuhoonegaaside vähendamine on õilis eesmärk, ent kui sellega suurendatakse järsult elanikkonna vaesust, siis kas see mäng ikkagi küünlaid väärib? Või kui uute nõuete tõttu kasvavad laevanduses järsult piletihinnad, siis kuidas see meie laevandusele mõjub? Võimalik, et seda kõike saab seletada ning kõik need kaugemasse tulevikku suunatud sammud on kokkuvõttes mõistlikud, kuid küsimusele, kuidas inimesed peavad praegu elama, tuleb ka vastata. Muidu võib vabalt juhtuda nagu Leedus, kus rahvas Euroopa suurele projektile ehk tuumajaamale lõpuks ei ütles.

Eestisse voolab ka arvukalt muid määrusi ja regulatsioone, mis kõik paraku suurendavad bürokraatide armeed. Öeldakse, et Eesti on maa, kus Brüsseli korraldusi täidetakse Preisi täpsusega. Tegelikult on aga pilt veelgi keerukam, sest enamikku neist idiootlikest korraldustest – paljudest kraanikaussides alates, laste mängulaudade direktiiviga lõpetades – pole välja mõelnud mitte Brüssel, vaid meie ise, et kõik ikka ohutu ja lakutud oleks. Paraku pole Eesti nii rikas, et mitte riske võtta. Kui me oleks 20 aastat tagasi kõiki neid põhimõtteid järginud, poleks me ühtegi reformi teinud ning Eesti tammuks tühjade poelettidega samas kohas kus ennegi, omades ainult vabadust suure isa skulptuure kummardada.

Annely Akkermannil oli ühes teledebatis õigus, kui ta juhtis tähelepanu sellele, kuidas meie riigi bürokraatiamasin on ka kriisiaegadel pidevalt kasvanud ja suurenenud. Akkermann leidis, et just selle kokkutõmbamine annaks võimaluse ülejäänutel palka tõsta. Nii see tõesti on. Kaitseministeerium lasi eelmisel aastal 15 protsenti oma töötajatest lahti ning tõstis ülejäänutel palka.

Pahandust oli palju ning mind süüdistati jõhkras vägivallas ja Friedmani põhimõtete elluviimises kaitseministeeriumis, kuid mäng vääris küünlaid. Kui võrdlen praegust bürokraatide massi kasvõi 1992. aastaga, siis tõusevad ausalt öeldes ihukarvad püsti. Kuigi need arvukad avalike suhete spetsialistid on enamasti kenad ja siresäärsed, pole nii paljude järele kindlasti vajadust. Juba kasvõi sealt kokku tõmbamine annaks tublisti efekti.

Üldse jään ma oma arvamuse juurde, et meie riigi pea on nii suureks kasvanud, et jalad enam kanda ei jaksa. Teatav vähendamine tuleks siin kõigile kasuks. Selleks peaks aga järsult vähendama kõikvõimalikke piiranguid, kontrolle ja keelde, mis pealegi Eesti ettevõtlusvabadust kohe kuidagi ei soodusta.

Iga sellise regulatsiooni taga on terve ametnike armee, kes on just selle elluviimiseks ellu kutsutud. Neile raha anda tundub ainuvõimalikuna, vaene raamatukogutöötaja närigu aga heina. Samas vaimus jätkates on selge, et kaua Eesti vastu ei pea. Peaks oma olukorda realistlikult võtma, aru saama, mida oleme hästi, mida halvasti teinud. 20 aastat võiks selleks olla piisav aeg.

Euroopa asjades kaasarääkimiseks tuleb neis aga tõsiselt osaleda. Eestis on debatt Euroopa asjade üle olnud nõrgavõitu. Rohkem sõimatakse üksteist, kui arutatakse. Ning siiski rohkem pisiasjade kui tõsiste teemade üle. Arutamisväärt asju aga oleks palju. Miks ei võiks Eesti välja käia ettepanekuid Euroopa uue põhilepingu kohta, selle tulek on ju reaalsus.

Siin silmade kinnipigistamine ei aita, parem oleks ise osaleda. Me ei peaks seejuures välja nägema liiga ühtsed, vaid julgelt näitama oma erinevaid ettepanekuid. Oleks meie ühendustel ja erakondadel potentsiaali neid ettepanekuid esitada. Euroopa inimestele lähemale toomiseks vajab Eesti võimet öelda Euroopale teatud küsimustes ei. Seda loomulikult asjaliku arutelu järel, selgete põhjendustega.

Pole ju mõtet öelda ei pärast seda, kui oled jah ütelnud. Sellega just kaugele ei sõida. Asjade õigeaegseks läbikaalumiseks tuleb aga teada, mis küsimused Euroopas arutelule tulevad, selleks tuleb seal toimuvat aga jälgida. Ei ütleks, et me seda just liiga palju teeme. Mõne voliniku kõnedest siin ei piisa. Eesti peab tähelepanelikult mõtlema selle üle, millest läbirääkimistel räägitakse ning mis lubadusi antakse. Ka siin peab ausalt rääkima.

Kui olukord on kujunenud selliseks, et me midagi lihtsalt teha ei suuda, siis tuleb seda ka ausalt tunnistada, mitte keerutada. Niikuinii tuleb kunagi välja, sest milleks ehitada uusi haiglamaju, kui arstidele ja õdedele palgaraha ei jätku. Õnneks on vähemalt hariduses selline areng peatunud.

Üldse tuleb väga tõsiselt läbi mõtelda, mida me siis Euroopa käest tahame – ehitades uhkeid liiklussõlmi, ei pruugi jätkuda raha kohalike teede arendamiseks. Või kui rajame vägevaid kultuuriasutusi, võtab see ära summad nende ülalpidamiseks. Nii võimegi sattuda nokk-kinni-saba-lahti-olukorda. Nende vältimiseks peamegi suutma õige mitmele asjale ei ütelda, selleks et Euroopale jah ütelda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles