Jüri Maloverjan: tunnel Bombayst Londonisse

Kaevas tunnelit Bombayst Londonisse – see lause Tengiz Abuladze kuulsast filmist «Patukahetsus» on jäänud vene keelde ja kultuuri Stalini ajal «rahvavaenlastele» esitatud absurdsete süüdistuste tingtähisena. Sel nädalal tsiteeriti seda Vene inforuumis tuhandeid kordi. Põhjuseks opositsiooni seast «rahvavaenlaste paljastamine».

Putini Venemaa on Stalini NSV Liidust kahtlemata väga kaugel, kuid kultuuriline järjepidevus on riigikorrast ja ajastust tugevam, ajalool aga on ikka see enesekordamise komme alles. Seda suutsid Vene võimud tõestada kaks korda ühe kolmapäeva jooksul, süüdistades ametlikult üht opositsiooniliidritest, Sergei Udaltsovi massirahutuste kavandamises välismaa raha eest, opositsiooni koordinatsiooninõukogu valimiste korraldajaid aga valijate raha varguses.

«Vasakrinde» juhi Sergei Udaltsovi kriminaalasi rajaneb NTV telekanali järjekordsel rämpspropagandafilmil, milles on omakorda kasutatud eeldatavalt eriteenistuste poolt telekanalile toodud materjale. Väidetavalt varjatud kaameraga tehtud hämaratel kaadritel räägib väidetav Udaltsov väidetava Gruusia (Eesti-Läti pole enam moes) poliitikuga Givi Targamadzega ebaselget juttu, millest kanal järeldab, et Udaltsov küsis meeleavalduste korraldamiseks raha. 35 000 dollarit kuus vist.

Asja algatanud juurdluskomitee lisas ametlikus teadaandes, et kontrollib ka filmis esitatud süüdistusi terroriaktide ettevalmistamise kohta. Udaltsovi kaasosalisteks määras juurdluskomitee tema abi (kes erinevalt Udaltsovist jäi pärast ülekuulamist vahi alla) ning riigiduuma opositsionäärist saadiku Ilja Ponomarjovi abi.

Vene poliitikat mitte tundev inimene võib muidugi küsida: äkki tahtiski massirahutusi korraldada, äkki küsiski raha. Nojah, keegi äkki tahtiski tunnelit Bombay ja Londoni vahele, samamoodi võib keegi tahta revolutsiooni 35 000 dollari eest. Miks mitte, õigupoolest.

Kriminaalasi ühinenud opositsiooni koordinatsiooninõukogu keskvalimiskomitee suhtes on veel absurdsem ja jäledam. Inimesed tegid kõik, et sel nädalavahetusel toimuvad valimised oleksid – erinevalt võimude korraldatud valimistest – puhtamast puhtamad. Ja peaprokuratuur süüdistab neid raha varguses tuntud suli, finantspüramiidi MMM asutaja Sergei Mavrodi käsilaste avalduse põhjal.

Kunstilis-esteetilisest küljest pakuvad need kaks uut rünnakut opositsioonile küll uut elamust, kuid üldine Putini kolmanda inauguratsiooni järgne trend on tegelikult ammu selge. 6. mai suhteliselt väikse kokkupõrke politseiga kvalifitseerimine «massirahutusteks» ja tosina osalise, sh sündmusi vaid filminud opositsionäärist ajakirjaniku trellide taha pistmine. Hiigel­trahvid meeleavalduste eest. «Välisagentide seadus».

Kriminaalasi opositsiooni populaarseima liidri Aleksei Navalnõi suhtes. Kriminaalasi rahvuslaste Konstantinovi ja Krõlovi suhtes. Opositsionäärist saadiku Gudkovi riigiduumast väljaheitmine. Ja kõik muu, mis on mõeldud nii opositsiooni hirmutamiseks kui ka riigi telekanalite koresööda tarbija vajalikus vaimus kasvatamiseks.

Muidugi kiusasid Vene võimud opositsiooni ka varem, kuid sellist intensiivsust, kusjuures just nimelt «demokraatlikult» meelestatud opositsiooni suhtes, pole vist varem olnud. Venemaa on küll unikaalne riik (nagu kõik teisedki), kuid selle viimase aja arengud tõestavad jätkuvalt, et teatud tüüpi riikidel on sarnane sisemine arenguloogika. Autoritaarne repressiivsete kalduvustega režiim, kui tal puudub selge positiivne siht, muutub ajapikku peaaegu paratamatult üha repressiivsemaks ja jäigemaks.

Üks selle põhjustest seisneb selles, et algul leebed repressioonid mitte ei peata, vaid ärritavad režiimi vastaseid, nende vastupanu hirmutab ja vihastab valitsejaid ning repressioonid lähevad uuele ringile. Teine põhjus: täiskasvanuks saavad uued põlvkonnad, kes ei ole vana korraga rahul ja samas ei leia seaduslikku väljundit – repressioonide «sihtgrupp» laieneb. Sellest on maailma kirjanduses palju kirjutatud – kes pole ülaltoodud lihtlabase seletusega täiesti õigustatult rahul, võib näiteks lugeda USA teadlase Christian Davenporti töid.

Praegune Venemaa näeb just selline välja: kindla positiivse sihita režiim, ikka veel suhteliselt leebe, kuid liikumas ettemääratud suunas. Grupp seltsimehi, kelle frontman’iks on Vladimir Putin, ei ole 13 aasta vältel sõnastanud mingit selget visiooni, milline peab Venemaa olema ja milliseks tulevikus muutuma. St ausalt sõnastanud, sest «demokraatlikust Venemaast» on nad pajatanud küllaga.

Tundub, et nende ainuke unistus on, et kõik jääks nii, nagu on. Nafta voolab, omad võimul, ametnikud truud, ärimehed kuulekad, pensionärid tänulikud. Võim stabiilsuse nimel, stabiilsus võimu nimel. Paljud Vene opositsionäärid tavatsevad seejuures väita, et Kremli asukad mõtlevad vaid oma taskule, kuid selle retoorikaga seavad nad ennast ühte ritta just Kremli asukatega, kes räägivad, et opositsioon tegutseb vaid lääne ja endiste oligarhide raha eest.

Kindlasti mõtlevad Kremli riigimehed ka oma maa tulevikule, lihtsalt tundub, et see tulevik näeb nende unistustes täpselt samamoodi välja nagu olevik. Ja see on nende arvates Venemaale hea. Opositsioon tahab midagi muuta – järelikult soovib Venemaale halba. Sellele tuleb otsustavalt vastu seista. Poliitiliste põhimõtete puudust kinnitab muu seas tõsiasi, et Kreml kiusab taga kogu opositsiooni vaadetest sõltumata, olgu see vasakpoolne, endine vasakradikaal Udaltsov, endine marurahvuslane Krõlov või mõõdukas liberaal Nemtsov.

Enamik venelasi on sattunud oma juhtkonnaga samasse psühholoogilisse lõksu: kõik ju näib rahulik, elu on hea või vähemalt talutav, misjaoks midagi muuta? Kuid igavesti muutumatuks ei saa selles maailmas miski jääda. Seda näeb kõikjalt, alustades maailmakaardist ning lõpetades Putini hoolikalt noorendatud näoga.

Neid, kes tahavad muutusi, on Venemaal suhteliselt vähe. Koalitsiooninõukogu valimisteks registreerus umbes 150 000 inimest. Laupäeval aga on Moskvas opositsiooni miiting, mille peateemaks kerkis ootamatult Sergei Udaltsovi ja tema arreteeritud abi kriminaalasi. Millegipärast tundub, et miljonid protestijad ka seekord Vene pealinna tänavaid ei ummista.