Kui miski, mis teatakse olemas olevat, on korraga täies halastamatuses kõigi silme ees, mõjub see ühiskonnale samamoodi kui sahmakas jääkülma vett magajale.
Juhtkiri: kuidas võidelda varjatud vägivallaga?
19. oktoober 2012, 02:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolikiusamine ja -vägivald on just niisugune, olles ühest küljest räägitud ja uuritud teema, ent teisalt jäävad konkreetsed lood enamasti varjatuks. Seda mitmel põhjusel. Kuid just juhtumite avalikuks tulek võimaldab ühiskonnal, lastevanematel ja koolil õigel ajal sekkuda. Jaole on vaja jõuda enne, kui väikestest süütutest nöögetest areneb midagi traagilist. Mida niisugust, mille äärmuslikemat avaldumist näitas Ilmar Raagi mängufilm «Klass».
Üleeile õhtul avalikkuse ette jõudnud ning kiiresti levinud videolõik Valga Jaanikese koolist, kus kaks tüdrukut alandavad, peksavad ja mõnitavad oma eakaaslast, on üsna erandlik. Siin paistab ootamatult olevat ka selle õnnetu loo helgem pool: kui avalikkus näeb õõvastavaid kaadreid täies «ilus», tunnetatakse ka probleemi tõsidust teravamalt. Kuid samas tekivad kohe uued küsimused.
Kui ajakirjandus käsitleb alaealistega seotud konflikte ettevaatusega, siis tänapäeva netimeedias pole kahjuks harv täielik vastutustundetus. Sõnavabaduse sildi taha varjudes lasevad kanalid «eetris» püsida materjalil, mis teeb ohvrile veel enam haiget. On mõistlik, et kõnealuse juhtumi tõttu avalikkuse poole pöördunud haridusministeerium palus muu hulgas vägivallavideot mitte edasi levitada.
Kuidas vägivallaga võidelda? Kindlasti aitab probleemi avalik teadvustamine ja tähelepanu. Arutelud klassis ja kodus. Ja samas, kuigi usalduslik õhkkond kolmnurgas laps-vanemad-õpetajad on parim vägivalda ärahoidev tegur, ei tähenda see, et vägivald oleks täielikult välistatud. Isegi kui ollakse keskmisest tähelepanelikumad. Isegi siis, kui tegemist on tavalise, mitte erivajadustega laste kooliga, nagu seda on Jaanikese.
Vägivald ei pruugi üldse avalduda kooli ruumes ega olla füüsiline. Suur osa kiusamist ja ahistamist leiab praegu aset hoopis virtuaalmaailmas, kus kõrvalisel pilgul on küllalt raske õigel ajal jaole saada ja reageerida.
Politsei veebikonstaablil tööd jätkub. Kuid seni puudub seaduses paragrahv, mis käsitleks küberkiusamist süüteona. Ehk oleks põhjust sinnapoole liikuda? Sest tuleb arvestada, et ühel või teisel moel tuleb tagajärgedega silmitsi seista päriselus.
Ühemõtteline hukkamõist ja tegutsemine, vajadusel ka politsei sekkumine on vägivalla ilmnedes erakordselt oluline. Sest alaealiste vägivallatsejate puhul vajavad kõrvalist abi, küll erinevat laadi, mõlemad, nii kannatanu kui kannatuse põhjustaja(d).