Kuna IRLi välja käidud perevalimiste idee on lombakas, aga lapsed ja pered vajavad väärtustamist, võiks korraldada sel teemal parem referendumi, kirjutab sotsioloog Andrus Saar Postimehe arvamusportaalis.
Andrus Saar: prooviks õige perepoliitikat uutmoodi ajada?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mure madala sündimuse ning lastele osutatud madala tähelepanu pärast on õigustatult pannud paljusid tõsiselt mõtlema, kuidas saaks nukravõitu olukorda kiiresti muuta.
Üks korduvalt lauale käidud ettepanekutest on seotud ideega anda lastega peredele riigikogu valimistel suurem osakaal. Autorid loodavad, et seetõttu osutuksid riigikokku valituks erakonnad, kes hoolivad perepoliitikast märksa enam kui muud erakonnad. Idee on õilis, kuid vaatamata viidetele, et seda kaalutakse mujalgi maailmas, jääb just idee rakenduslikkuse jõud veidi kesiseks, vähemalt Eesti kontekstis.
Siinkohal kolmest raskesti lahendatavast probleemidepuntrast, millele on keerukas lahendusi leida.
Kellele anda lisahääl ja millise erikaaluga? Oletagem, et iga lapse pealt saab ühe lisahääle. Siin põrkume kokku probleemiga: kes vanematest saab lapse hääle? Kui perekonnas on kaks last ja kaks lapsevanemat, siis on asi lihtne. Aga nagu olukord muutub, siis peame kahjuks sügavalt pead kratsima. Näiteks, üks laps ja kaks vanemat?
Me eeldame a priori, et vanemad hääletavad just nimelt selle erakonna poolt, kellel ette näidata parem perekonnapoliitiline platvorm. Kaugel sellest, sest perekonnas võivad ühe katuse all elada erinevad poliitilised arusaamad. Lisaaspekt, kes siis ikkagi leibkonnas saab lapse hääle – ema või isa? Ilmselt lahendamatu ülesanne. Sama juhtub siis, kui perekonnas lapsi rohkem kui 2. Kuidas jaguneksid need hääled siis?
Kõige olulisem takistus, mida on ilmselt pea võimatu lahendada, on seotud asjaoluga, kuidas defineerida perekonda. Tänapäeval tegelikult ei vaadelda (ei uuritagi) mitte niivõrd perekonda, vaid ikka leibkonda, sest see peegeldab paremini reaalselt koos elavaid kooslusi.
Leibkond ei ole aga seadusandlikult defineeritud nähtus. Leibkonna koosseisu määratlevad ikkagi inimesed ise. Näiteks, kui pärast lahutust minu lapsed elavad teises perekonnas/leibkonnas, kas siis on mul oma lastele hääleõigus või mitte? Või kui vanaema tegelikult kasvatab lastelast? Kas ta saab lapse eest lisahääle või miks me peaksime eeldama, et vanaema valib laste arengut toetava erakonna?
Minu kui sotsioloogi uurimispraktika on võimaldanud päris lähedalt kokku puutuda hämmastavate motiividega, miks inimesed teevad ühe või teise valiku. Ratsionaalsus/faktidele tugineva arutelu jääb sageli vaeslapse ossa.
Eelpool räägitut kokku võttes näib mulle, et praktiliselt on pea võimatu määratleda sellist regulatsiooni, mis arvestaks ühetaoliselt lisahäälte andmise korra.
Lastega peredele lisahäälte andmise ideel on veel üks nõrk koht, mis seisneb selles, et valitsuse ei moodusta üks erakond, vaid vähemalt kaks. Milline saab valitsev kooslus olema ning millise valitsemise ühisprogrammi nad moodustavad ja kuivõrd selles leiab kajastamist jätkusuutlik perepoliitika, seda ei saa keegi ette kirjutada. Lisaks sellele veel lubaduste laialivalguvus.
Näib, et elanikkonnal puudubki võimalus valida sellist perepoliitikat, mis arvestaks Eestimaa elanikkonna kestlikkuse ja laste/perekonna/leibkonna turvalisust ning looks kõigile võimalused oma võimete arenguks. Vähemalt mitte riigikogu valimiste teel, kus selgitatakse erakondade edetabelid.
Perekeskse hääletusideoloogia edasiarenduseks pakun välja tõenäoliselt uue idee. Selle kohaselt töötaksid eksperdid ja poliitikud välja mitu perepoliitika programmi-arengustsenaariumi, mis oleksid võrdlemisi detailsed, mitte üldsõnalised (a la armastame lapsi).
Need peavad arvestama Eestimaa reaalseid olusid (see tähendab, mitte olema utoopilised ning ilma rahaliste katteta ja määratlema rahalised allikad, kust mingi raha tulema hakkab: kas maksude tõstmine/madaldamine jms), mitte ainult visioone, milliseks peaksid olud muutuma 30-40 aasta pärast.
Visioonid on loomulikult olulised, sest need määratlevad üldisema strateegia, mille suunas liikuda. Võiks välja töötada 2-3 stsenaariumi. Välja töötatud programmid läheksid referendumile. Referendum leiaks aset üheaegselt riigikogu valimistega. Valijad annavad oma hääle erakondadele ning teevad oma valiku ka perepoliitika stsenaariumide seast.
Sõltumata sellest, millised erakonnad moodustaksid valitsuskoalitsiooni, peaksid nad kohustuslikus korras jälgima seda perepoliitika programmi, mille poolt on elanikkonna/valijaskonna enamus hääletanud.
Referendumi tulemus peaks olema kohustuslik raamistik, mille alusel arendatakse perepoliitikat.
Taoline lähenemine kujutaks endast erakonnaülest poliitikat, millel on (sõltumata sellest, millise erakonna poolt inimene valis) valijate antud tõsine mandaat, mida valitsus peaks järgima.
Taolise lähenemise korral saab ka valijate kohtumistel rahvasaadikutega olema suurem kaal: alati saab küsida ja nõuda, millises seisus on perepoliitika areng jms. Uues situatsioonis oleksid kõik erakonnad tõepoolest vastutavad vastu võetud perepoliitika elluviimise eest. Taolisel viisil leiaks aset rahva tahte tegelik realiseerimine.
Ma võiksin ise kirjeldatud idee vastu kirjutada otsemaid mitmeid vastuargumente, miks see on kohati kipakas. Kuid ma arvan, et avaliku arutelu käigus leitakse pakutud lähenemisele rohkesti uusi tugevaid ning nõrku külgi ning seda arendatakse edasi või siis tullakse välja oluliselt paremate ideedega.
Praegune demokraatia areng Eestis on omamoodi sumbunud. Ehk vähemalt sisepoliitilistes küsimustes saaksime perepoliitika küsimustes suletud nõiaringist välja murda ning proovida uusi lähenemisi.
Vähemalt perepoliitika vajab kindlasti erakonnaülest lähenemist. Ehk pakub pakutud idee veidi edasimõtlemise, edasi tegutsemise ainest? Aga kui see kõik sumbub, siis ei saa me valijatena enam ainult poliitikuid süüdistada.