Sergei Metlev: ajateenijad abipolitseinikeks

Sagenenud rünnakud politseiametnike vastu, eriti nn Viljandi mini-pronksöö, andsid hoobi kodanike turvatundele. Praegune avalik diskussioon on enamasti keskendunud küsimusele «kes on süüdi?». Teisejärguliseks on osutunud küsimus «mida teha?».

Kuigi Eestis on terve rida kauaseid probleeme korrakaitse tõhusa korraldamisega, ei näe ma nõiajahi pidamises siiski midagi produktiivset. Vaataks politsei võimekuse tõstmisele hoopis teisest vaatevinklist. Abipolitseinikuna võiksid politseid tugevdada kutsealused noored, kes läbiksid sel moel alternatiivteenistust.

2011. aastal jõustus uus abipolitseiniku seadus, mis sätestas täpselt abipolitseiniku õigused ja kohustused avaliku korra tagamisel. Vabatahtlikele on kehtestatud nõuded – füüsilised, hariduslikud, keelelised – ning nad on kohustatud läbima koolitusi. Abipolitseinik saab tegutseda nii iseseisvalt pärast täiendavat koolitust kui ka koos politseiametnikuga. Igal juhul, oma kohustusi täites on ta võimuesindaja, kelle seaduslikud korraldused on täitmiseks kohustuslikud. Praegu aitab Eesti politseid üle 1500 vabatahtliku.

Üks võimalus seda potentsiaali palju tõhusamalt kasutada on ümber hinnata praegune asendusajateenistus, muutes väljakujunenud ignorantset suhtumist sellesse.

Praegu on kaitseväeteenistuse seaduse järgi võimalus läbida ajateenistust muul moel kutsealustel, kes usulistel või kõlbelistel põhjustel keelduvad n-ö pärisajateenistusest. Asendusteenistus kestab 8–12 kuud pääste-, sotsiaalhooldus- või hädaabitöödega tegelevas asutuses. Kuid soovijaid, kes said loa läbida asendusteenistus, on äärmiselt vähe – kaitseressursside ameti andmetel oli neid tänavu septembri seisuga ainult 28 meest.

Praegu tundub, et see oleks justkui varukoht nõrgematele ja laisematele noortele, mis ei pea ju paika! Sellist laadi teenistus on suur panus turvalisusse ja see väärib tunnustust, nagu ka vabatahtliku abipolitseiniku töö.

Miks mitte muuta asendusteenistus auasjaks, mis oleks paindlik ja põnev, andes võimaluse läbida see ka abipolitseinikuna?

Esiteks on selleks vaja muuta vastavat seadust, et asutused teaksid täpselt, mida keegi peab tegema, et oleksid sätestatud nõudmised soovijatele jne. Asendusteenistuse võiksid abipolitseinikuna läbida ka need noored, kes ei tugine usulistele või kõlbelistele argumentidele, vaid lihtsalt soovivad oma kohust kodumaa ees täita just selliselt, kes vastavad nõudmistele ning kellele politseil on pakkuda kohta.

Muidugi peaks teenistusse kutsutu läbima politseilise tegevuse koolitusi, mis kestaksid näiteks kolm kuud (nagu ka kaitseväe baaskursus ajateenijatele) ning siis võiks nad vähemalt üheksaks kuuks suunata mõnda prefektuuri läbima abipolitseinikuna teenistust graafiku põhjal kindlaks määratud ülesannetega.

Kuigi võib arvata, et selle süsteemi haldamine oleks vale määrata niigi ülekoormatud politsei kohustuseks, kaldun siiski arvama, et politsei jaoks ei tähendaks see väljakannatamatut lisavaeva, küll aga lisajõudu.

Praegugi on igas prefektuuris ja osakonnas eraldi vabatahtlikke koordineerijaid, riik eraldab raha varustuse ja vormiriietuse hankimiseks, on loodud võimalus ennast abipolitseinikuna pidevalt täiendada. Siiski on politseile vaja sel juhul kindlasti eraldada lisaraha, muu hulgas arvestuse pidamiseks, kuna tegemist pole mitte klassikalise vabatahtlikkusega, vaid teenistusega, mille kutsealune peab kohustuslikult just sellises vormis läbima.

Oma rolli täidaks muidugi ka kaitseressursside amet. Samas riigi jaoks ei tähendaks see otseseid lisakulutusi, kuna eraldatav raha oleks niikuinii eraldatud nende kutsealuste sõjaväelisele väljaõppele, nüüd saab selle anda politseile.

Kokkuvõttes oleks tegemist suure inimressurssiga, mida saaks suunata nii politsei preventsiooniga seotud projektide personalivajaduste katmiseks kui ka tänavale jalgsipatrulli, mis on inimeste nappuse tõttu ammu linnapildist kadunud, kuigi sel on tähtis preventiivne ja kasvatuslik roll. Mõnes piirkonnas on aga praegu terav vajadus lisada autopatrulle – Viljandis rünnaku alla sattunud politseinik rääkis «Pealtnägijas», et mõnikord on terve Viljandi maakonna (!) peale üks auto. Pätid muidugi teavad seda.

Näiteks Ida-Virumaal on juba mitmendat aastat probleem, et noored politseinikud ei soovi seal töötada ja põgenevad esimesel võimalusel teistesse prefektuuridesse. Abipolitseinikke on äärmiselt vähe ja nad on passiivsemad kui mujal Eestis. Tundub, et tegemist on pideva murega, sest ka varasematel aastatel sulasid politseinike read seal kiiremini kui kevadine lumi. Seega võidaks hädas olev Ida-Virumaa julgeolek sellest ettepanekust oluliselt.

Praegu hinnatakse abipolitseinike panust riigi julgeolekusse ligikaudu 350 000 eurole aastas, mis tähendab umbes 35 täiskohaga politseiniku aastatööd. Kui rakendada abipolitseiniku-alast alternatiivajateenistust, siis usun, et see arv vähemalt kahekordistuks – muidugi sõltuvalt noorte soovidest ametite otsustest ??, sest igaüks ei saa seda tööd teha.

Kuna tegemist on vastutusrikka alaga, on tähtis kutsealuse siiras soov ning füüsiline ja vaimne sobivus läbida sellist teenistust, mis nõuab kohusetundlikkust ja pingetaluvust. Noor inimene peab tundma huvi korrakaitse vastu, olema seaduse ees täiesti puhas, mis eeldab julgeolekukontrolli (juba praegu läbivad selle kõik abipolitseiniku kandidaadid), omama vähemalt keskharidust ja kindlasti oskama riigikeelt.

Eesti vajab kahtlemata ka edaspidi ajateenistust, mille käigus noored omandaksid vajalikke teadmisi ja oskusi. Samas peaks riik pidama silmas erisuguseid julgeolekuvajadusi ning võimalusel tulema vastu kodanikele, kes soovivad oma kohustust riigi ees täita teistsugusel moel, kui oleme harjunud (st elades kasarmus, kaevates kraave ning harjutades laskmist ja ekstreemset ellujäämist metsas).

Need asjad on omamoodi vajalikud ja tähtsad, kuid alternatiiv peab olema, kuna see tagab võimaluse kasutada noorte võimeid ja motivatsiooni maksimaalselt kasulikult Eesti ühiskonna turvalisuse heaks. Lisaks vähendab võimaluste paljusus tahet ajateenimise kohustusest ebaseaduslikult kõrvale hiilida.

Öelduga ei soovi ma väita, et politsei peaks olema rohkem vabatahtlik, või seda, et hästi koolitatud abipolitseinik asendaks kutselist politseinikku. Kindlasti mitte. Riik peab kõrgelt hindama professionaalsust keerulistel aladel, nagu on ka korrakaitse. Politseil on aga siiski mitmeid tegevusi, kus saab rakendada lihtsalt koolitatud, ausaid ja motiveeritud kodanikke.

Mida rohkem on inimestel võimalusi erineval moel panustada riigi julgeolekusse, seda turvalisem on keskkond ning rohkem inimesi, kes õigusrikkumist nähes julgevad sekkuda. Eriti kehtib see Eesti puhul, kuna väike riik peab inimeste nappuse tõttu kasutama maksimaalselt oma elanike tahet seista kodumaa eest.

Autor on TÜ õigusteaduskonna üliõpilane ning Põhja prefektuuri abipolitseinik