Hardo Pajula: program commun

Hardo Pajula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hardo Pajula
Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Kui François Mitterand vasakpoolsed 1981. aastal esmakordselt viienda vabariigi ajaloos võimule tõi, oli Prantsusmaa majanduslik olukord kaunis täbar. Ametisseastumise aastal jõudis inflatsioon üle 13 protsendi ja enne 1970ndate alguse naftakriisi tublisti alla kolme protsendi jäänud töötuse määr oli samaks aastaks kerkinud 7,4 protsendini (2011. aastal oli see 9,6 protsenti). Üheks töötuse määra olulise tõusu põhjuseks oli sõjajärgse kolmepoolse korporatiivse kokkuleppe lagunemine.

Mitterandi eelkäija Valéry Giscard d’Estaing oli ametiühingute suhtes võtnud paindumatu hoiaku ja uus president lubas, et nüüd hakkavad asjad olema teistmoodi. «Kuid olles olnud veerandsada aastat võimust eemal, oli nende võimalikkustaju pärsitud ning nad ei saanud aru, millised piirangud paneb nende tegevusele riigi integreeritus Euroopasse ja maailma,» kirjutab USA ökonomist ja majandusajaloolane Barry Eichengreen.

Teistmoodi tegemise kava kandis nime Program commun. Uljas plaan nägi ette tähtsamate ettevõtete natsionaliseerimise, kõrgema miinimumpalga, lühema töönädala ja riiklike kulutuste järsu suurendamise. Programmi poliitilise alustooni andis nelja kommunistist ministri kaasamine valitsusse. Ergutusmeetmed tõstsidki majanduskasvu 1981. aasta ühelt protsendilt 1982. aasta 2,4 protsendile, kuid kahe ja poole kordistasid jooksevkonto puudujäägi ning sundisid sotsialistide valitsust devalveerima juba teist korda vaevalt üheksa kuu jooksul.

Kujunenud olukorras jagunes Mitterandi kabinet kaheks: radikaalne tiib pooldas Euroopa vahetuskursimehhanismi (ERM) sinnapaika jätmist ja uut fiskaalsüsti, teine seadis esiplaanile riigi rahvusvahelised kohustused. Ent 1980ndate alguseks olid Prantsusmaa majandussidemed ülejäänud Euroopaga radikaalse lahenduse jaoks juba liiga tihedad. Eksportiv tööstus pelgas kaubanduspartnerite vastumeetmeid, farmerid olid kõrvuni kiindunud ühisesse põllumajanduspoliitikasse ja Mitterand ise ei saanud endale lubada jämeda otsa jätmist sakslastele.

Lisaks sellele panid kahanenud valuutareservid ja kerkinud välisvõlg valitsuse mõtlema sellele, et ERMist väljakukkumine võib lõpuks nõuda veel karmimat kokkuhoidu kui sinna jäämine. Nii otsustaski Mitterand lõpuks ERMi kasuks ja üritas kolmanda möödapääsmatu devalveerimise peita valuutakursside üldise ümberrivistamise taha, millega pidi kaasnema Saksa marga revalveerimine.

Äsja majandussurutisest jagu saanud Saksamaad tuli revalveerimiseks omajagu šantažeerida ja nii ähvardaski Mitterandi rahandusminister Jacques Delors Berliini järelejätmatult ERMist väljaastumisega. Lõpuks andsidki sakslased alla ja leppisid marga 5,5-protsendilise tugevdamisega, nii et prantslased pidid viimaks devalveerima vaid 2,5 protsenti. Lisaks sellele anti Pariisile ulatuslikku eelarvekärbetest sõltuvat stabiliseerimisabi. Mitterand vähendaski sõnakuulelikult kulutusi ja tõstis makse, nii et 1986. aastal oli jooksevkonto juba taas väikeses ülejäägis. Töötuse määr, tõsi küll, oli samal aastal juba kahekohaline.

«See oli Prantsusmaa ja Euroopa jaoks pöördepunktiks,» väidab Eichengreen. Mitterand sai aru, et kuna sotsialismi ülesehitamine ühel maal ei ole võimalik, tuleb tal oma edasist tegevuskava rakendada üleeuroopaliste institutsioonide tasandil. 1985. aastal saatiski ta Brüsselisse end juba tõhusa buldogina tõestanud Jacques Delorsi, kellest sai ühisraha projekti peaarhitekt ja eestvedaja. Edasist me juba teame.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles