Kristjan Ots: turg lukus tervise hinnaga

Kristjan Ots Foto: Erakogu

Päeval, kui riigikogu komisjonid arutasid õiguskantsleri ettepanekut apteekide asutamispiirangute teemal, avaldas Postimees esilehel pealkirja «Väikeapteegid elavad uue hoobi kartuses» ning vastandas juhtkirjas ettevõtlusvabadust tervisekaitsele, justkui õiguskantsler oleks teinud rahvatervist kahjustava ettepaneku. Jutt on 2005. aastal ravimiseadusesse lülitatud sätetest, mis keelavad avada apteeki linnas, kui selle kohta on alla 3000 elaniku, ja maal, kui lähima apteegini on maad vähem kui kilomeeter.

Kas siis õiguskantsler eelistab ettevõtjate vabadust rahva tervisele? Vastus on, et ei eelista. Vaidlustatud piirangud on kivistanud olukorra, kus osa ravimimüüjaid saab ettevõtlusvabadust täiel rinnal nautida, samas kui teised on jäetud ravimituru ukse taha.

Nii jaguneb suurte käivetega ravimi­äri kitsa ringi ettevõtjate vahel, kellel puudub huvi panustada isegi apteekides müüdavate ravimite valikusse, rääkimata kogu Eestit katva apteegivõrgu arendamisest. Seetõttu ei taga nn turuluku sätted ravimite kättesaadavust ega rahvatervist laiemalt, vaid on hakanud oma üllastele eesmärkidele vastu töötama. Piirangu mõjust arusaamiseks tuleb arvestada Eesti ravimituru eripära, milleks on jae- ja hulgimüügi lahutamatus ja turujõu koondumine paari ettevõtja kätte olukorras, kus ravimite müük väljaspool apteeke on keelatud. Seetõttu pole Eesti ravimi­äris jäme ots mitte ravimitootjate või apteekide, vaid hulgimüüjate käes, kes kontrollivad lõviosa apteekidest (suhteliselt sõltumatuid on alla 10%) ja kellega kokkuleppele jõudmata tootja tarbijani ei pääse. Hoolimata kehtivatest juurdehindluse piirmääradest on ravimite hind apteekides kõrge, kuna osa tootjaid ei jõua oma odavamate pakkumistega lettidele. Seega vaidlustatud turulukk mitte lihtsalt ei turva suurte tegijate turuosa, vaid teeb seda rahva tervise hinnaga.

Kujundlikult öeldes vaatab ajalehest vastu nukker memm, kes lehvitab järele linna tööle siirduvale maa-apteekrile. Kahjuks ei ole ravimiäri heategevus ja ravimite kättesaadavust maal pole võimalik saavutada paljaste piirangutega. Muidu võiks ju regionaalpoliitikat ajadagi nii, et keelata linnas uute ettevõtjate turuletulek ning soovitada neil siirduda maale, kus poodi, bussiliini või hambaarsti ei ole. Nimetatagu seda pealegi vulgaarmajanduslikuks käibetõeks, kuid elus asjad nii ei käi. Kui puudub piisav nõudlus, siis pole ka pakkumist. Kui plaan on tõesti parandada ravimite kättesaadavust maal, siis selleks on teised vahendid alates ravimite e-müügist ja apteegibussist kuni fondini, millesse suured ravimimüüjad peaksid panustama ning millest saaks parandada motivatsiooni apteegi asutamiseks ja käigushoidmiseks kohtades, kus see on tõepoolest vajalik, kuid mitte majanduslikult tasuv.

Lugedes lehes kajastatud erialaliitude kirju, tekib küsimus, kas neis väljendatud mure on ehtne, sest särava retoorika tõepõhi jätab soovida. Viidatud analüüsid ei käsitle üldse Eestis kehtivaid piiranguid ega nende konkurentsi moonutavat mõju. Õigustust ei leidu ka Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb tervishoiuteenuste pakkumise planeerimist. Vastupidi, nagu nt 2009. aasta Austria hambapolikliiniku asjas (C-169/07), nii ka 2010. aasta Hispaania apteekide otsuses (C-570/07 ja C-571/07) manitseb Euroopa Kohus liikmesriike, et rahvatervise kaitseks kehtestatud normid oleksid tõepoolest kehtestatud vaid rahvatervise huvides. Mis tähendab, et piirangu taga ei tohi paista mõne turul juba kanda kinnitanud ettevõtja «kõrvad».

Huvi korral soovitan sirvida konkurentsiameti ja riigikontrolli analüüse. Asutamispiirangute bürokraatiast annab põneva ülevaate ka Äripäeva video «Riiulifirmad lotomasinas», kus tutvustatakse liisuheitmist ravimiametis.