Andres Herkel: Eesti erinevusest

Illustratsioon: Illustratsioon: Eero Barndõk

Eesti identiteet on keelekeskne. Mis saab siis, kui eestikeelne mõttepõhi ja kultuurivundament kaob, kuidas siis säilitada oma erinevus, mis on suuresti olnud meie senise edu alus.

Meie ei ole nagu teised!» See eneseteadvust upitav hoiak võib olla kasulik ja edasiviiv, kui sellega kaasnevad õiged poliitilised otsused ja ühiskonnaliikmete valmisolek edusse panustada. Pean silmas ühist edu, ehkki käimapanev jõud võib tihti olla isiklik, et mitte öelda individualistlik saavutusmotiiv ja selle teostamiseks vajalik töökultuur.

Euroopa võlakriis ja meie vahetu seotus eurotsooni muredega avab Eesti erinevuse uue nurga alt. Tasakaalus eelarve ning väike riigivõlg on Eesti edule kaasa aidanud juba paarkümmend aastat, kuid taustsüsteem muutub pidevalt. Meie erinevus sai alguse juba nõukogude ajal, kui Eesti oli idavabariikide zapad ning iseseisvumisvõimaluse tekkides ka selle kõige varmam ärakasutaja. Sellele järgnes euroatlantilise integratsiooni ajastu, mil me pälvisime püüdliku õpilase staatuse nii Euroopa Liidu kui ka NATO kandidaatriikide hulgas.

Praegune olukord on uus ja paljus ootamatu. Enam ei jagune Euroopa Liit uuteks ja vanadeks liikmesriikideks, peamine erinevus on põhja ja lõuna vahel või täpsemini – ranget rahapoliitikat järgivate ja kergemeelselt võlalõksu langenud riikide vahel.

Suvel avaldas Bloomberg Businessweek artikli pealkirjaga «Krugmenistan vs Estonia». Seal leidub ka üks tähelepanuväärne illustratsioon. Eesti eristub riikide riigivõla graafikus oma stoilise horisontaalasendiga, samas kui mitu riiki kasvatas majanduskriisile reageerides oma võlgasid pea püstloodis.

«Krugmenistani» alltekst seostab kasinusmeetmeid vastustava majandusteadlase Paul Krugmani ja Türkmenistani (või Kasahstani, Kõrgõzstani?) kui meie nõukogudeaegse, ent nüüd sootuks teise taustsüsteemi jäänud «vennasvabariigi». Igal juhul on Eesti erinevus selle pealkirjaga selgelt esile toodud.

Kui vaadelda Eesti erinevust nõukogude ajastul ja sellest väljatulekul, siis ei kahtle vist keegi, et kultuuril ja haridusel ning teistel rahvusliku identiteedi ja ajalookogemusega seotud teguritel oli otsustav kaal.

Eesti, Läti ja Leedu, osaliselt ka Gruusia eristusid seeläbi, et omakeelse hariduse prestiiž ei langenud kunagi venekeelse hariduse prestiižist allapoole. See omakorda tagas piisava status quo, mis ei lasknud eestlastel ühtse nõukogude rahva sulatustiiglis kaduma minna – me jäime alati teistsuguseks.

Seevastu uues olukorras on Eesti erinevuse kultuuriliste eelduste kirjeldamine õige napp. Peamiselt piirdutakse weberliku protestantismi eetikaga, kuulumisega Põhjamaade ja viimasel ajal üha enam ka Saksamaa kultuurisfääri. Edukuse aluseid kirjeldatakse tehnokraatlikult, märksõnadega nagu «tootlikkus» või «ekspordivõime» ja «konkurentsivõime».

Insenerihariduse vähene populaarsus ja väiksema perspektiiviga pehmete erialade üleproduktsioon on kõrghariduse struktuurnet häda, mida meil on kirjeldatud juba enam kui kümme aastat. Ja suurtes piirides väljendabki see tõsist probleemi, millest hullem on üksnes kõrgkooliealiste noorte vähesus.

Eesti identiteet on valdavalt keelekeskne. Tihti levinud virina taustal peab möönma, et vaevalt on eesti keele staatus ja seisund kunagi olnud nii hea kui praegu, taasiseseisvunud Eesti riigikeelena ja ühena ELi ametlikest keeltest. Meil läheb hästi, ehkki eesti keele tagamaaks on enam-vähem väikseim võimalik sootsium, mis nii kõrge staatusega keelel saab olla.

Kas «tootlikkus», «ekspordivõime», «konkurentsivõime» seostuvad keele identiteediga? Tegemist on raske, kuid mitte vähetähtsa küsimusega.

Kui selline identiteet puuduks või oleks oluliselt nõrgem, siis kujunenuks Eesti alast ilmselt  Lääne-Venemaa (nagu näiteks Kaliningradi oblast). Põhja-Saksamaa või Lõuna-Soome oleks 20. sajandi tragöödiaid arvestades unistuseks jäänud. Meil lihtsalt poleks jätkunud Eestit Eestina organiseerivat jõudu.

Kunagi külastasin Indias Maharashtra osariigi tehnikahariduse peavalitsust. Meenutan tolle riigiasutuse nime umbkaudu, aga igal juhul tegeles see tehnikahariduse kureerimisega piirkonnas, kus enamuse moodustab umbes 100-miljoniline marathi rahvas.

Nende keskus on Mumbai, üks maailma suurimaid linnu. Muuseas küsisin, kuidas on lood marathikeelse teadusterminoloogiaga ja kas marathi keeles loenguid ka peetakse. Vastuseks sain imestunud pilgud ja nendingu, et see pole vajalik, sest tehnikaharidust antakse arenenud maailmas ikka üksnes inglise keeles.

Erinevalt marathidest on meid üks miljon ja meil on emakeelne tehnikaharidus olemas. Kuid tuleb paratamatult küsida, kui kaua see ühe miljoni keele­ime kestab ja mida me ise kestmise nimel teha saame.

Meie kaubanduskeskuste juurde kuuluvad raamatupoed, kus pakutav valik annab silmad ette palju arvukamate rahvaste raamatulettidele. Kui aga eestikeelse kirjanduse lugejaskond väheneb või kahaneb mingil põhjusel nende ostujõud, siis tähendab see niigi pingelises seisus olevate kirjastuste loojangut. Üksnes doteeritud väljaannetega ei õnnestu kultuuritervikut koos hoida.

Maikuu Loomingus meenutab Toomas Haug pealkirja all «Kirjandusloolane kui postuumsus» kadunud Toomas Liivi. Toomas kirjutab Toomast ja kirjandusloolane kirjandusloolasest läbi postuumsuse. Mis siis saab, kui uus ajastu enam ei tooda ega vaja selliseid erudiite, kellele eesti kirjandus on eneseküllane maailm?

Ometi see ime eksisteeris ja on praegu veel alles ehk nagu Haug Tuglast appi võttes osutab: eesti kirjandus kujunes veetilgaks, milles maailm võis peegelduda, temast sai maailmatunnetuslik instrument – ja mitte sugugi halvem kui meist palju arvukamate rahvaste kirjandus.

Pelgame mitut üheaegselt toimuvat protsessi. Poliitiliselt kõige silmatorkavam on riikide suveräänsuse järkjärguline loovutamine ELile. Me otsustame järjest vähem ja meie eest otsustatakse järjest rohkem.

See kraabib hinge isegi juhul, kui pealepandud nõuded lähtuvad meie endi arusaamadest, kuidas riigieelarve peab tasakaalus olema. Aga me loovutame suveräänsust ka üdini ebapopulaarsetes küsimustes, nagu ESM, ja vististi peamegi seda tegema, sest isolatsioon on liiga suur risk.

Teiseks on täide läinud see, mis Nõukogude Liidus ei õnnestunud – eliidi hariduslik orientatsioon väljub eestikeelsuse piiridest. Mis on ka loomulik, sest  vaevalt leidub tänapäeva avatud maailmas rahvast, kes sulgeb ukse ja ütleb, et maailma kõrgeima reitinguga ingliskeelsed ülikoolid meid ei huvita! Mida rohkem eestlasi sellistesse ülikoolidesse jõuab, seda parem.

Probleem on eestikeelse mõttepõhja olemasolu või selle puudumine. Kas lapsed õpivad korralikult ja esmajärjekorras eesti keeles lugema-kirjutama või sürjutab liigagar välisorientatsioon emakeelsuse põhja?

Vanemad inimesed, kellele hea inglise keele oskus polnud kättesaadav, võivad lastele mõeldes kalduda ülekompenseerimisse, hoomamata, et inglise keel jõuab nüüd noorteni ustest ja akendest. Pole harvad juhud, kui sügavam raamatuhuvi tekib võõrkeele kaudu. See aga näitab, kui oluline on säilitada emakeelne kultuurivundament.

Ja loomulikult on tähtis interneti ja internetikeele küsimus. Suur osa meediatarbimisest ning vaba aja veetmisest laiemalt käib arvutivõrgus. Eestikeelsel tarkvaral põhinev arvutikasutus on üks olulisemaid vahendeid, mille abil saame rahvuse tulevikku kindlustada.

Rääkides Eesti erinevuse põhistamisest poliitiliste vahenditega, ei saa kuidagi mööda minna Mart Laarist ja eriti tema esimese valitsuse sammudest. Just tema muutis riigieelarve tasakaalu põhimõtte vastuvaidlematuks normiks ning rakendas muidki rahvusvahelises poliitikas peavoolule vastanduvaid põhimõtteid.

Nimetagem ühetasast tulumaksu, Eesti hasartset e-riigistamist või riigikaitse eelisarendamist olukorras, kus teised riigid majandusmurede sunnil just seda valdkonda on nõrgestanud. Need otsused võisid paljudele mitte meeldida, aga nad on jõuliselt kujundanud Eesti praegust reaalsust ja rahvusvahelise rahakriisi taustal paistab, et vägagi õiges suunas.

Nende otsuste väärtuspõhi on jonnakas, ent samas haritud eestlus ning võime peavoolule vastu astuda. Mis aga veel olulisem – mõnikord on seesugusest vastandumisest saanud uus peavool ehk meie jaoks Eesti erinevus. Ja minu arvates on sel kõigel kultuurikeskne taust, sest üks Mart Laari parimaid seni kirjutatud raamatuid on see, mis kõneleb 19. sajandi rahvuslikust ärkamisest.

Kuidas tõmmata loovat dialoogi võimaldav piir «oma» ja «võõra» vahele? Kuidas vältida peavooludesse sulandumist, kui see töötab pikas vaates meie rahvuslike huvide vastu?

Need on küsimused, millele poliitikud peavad oma tegevusega vastuse andma.
Teoreetilised stambid ja teiste jäljendamine ei anna enamasti neid tulemusi, mida me vajame.

Eestis on järsult kasvanud nende inimeste osakaal, kes ei ole rahul ühegi praeguse poliitilise jõuga. Minu arvates ei peitu selle põhjused mitte Eesti erinevuses, vaid hoolimatus suhtlemisstiilis ning nähtustes, mis kopeerivad poliitika ajaloos hästi tuntud võimuinstinkte. Pean silmas erakondade rahastamise ja sisedemokraatia teemakeskmesse koondunud küsimusi.

Raha on võimu vahend ja meil on loodud süsteem, mis annab olemasolevatele erakondadele suure konkurentsieelise. Kui sellega kaasneb suletus, siis on hinnaks moraalse autoriteedi kaotus ja praegu me veel ei tea, millega või kuidas see vaakum täidetakse.

Kuid vaakum on ühtaegu nii oht kui ka võimalus. Oht selles mõttes, et Eesti mõtestatud erinevuse ülesehitamise asemel võib kellelgi pähe tulla võita populaarsust mõne lihtsa «Hõiva Toompea!»-stiilis utoopiaga – eurotsoonist lahkumise ja isolatsionismiga, laenuraha jagamise või julgeolekuohtude eiramisega.

Võrratult keerulisem on aga leiutada midagi, millega saaksime Eesti erinevusele ka tulevikus jõudu juurde anda. Ometi on just see meie võimalus. Peame seda teostama nõnda, et erinevus ei tähendaks isolatsionismi. Erinevus peab olema liitev ja ligitõmbav, peab muutma meid suunanäitajaks.