Pikalt kestnud arutelu teemal, milliseid üldisemaid muutusi vajaks Eesti perepoliitika, et 2008. aastast pidevalt vähenenud sündimus tõusma hakkaks, tuleks poliitilisteks otsusteks vormida. Ei saa jääda lootma, et see laheneb üksikute väiksemate, näiteks toetusi puudutavate otsuste kaudu.
Paraku ei ole laste olukorraga seonduv, ehkki sageli kõne all, poliitikute jaoks tegudes prioriteetne. Tänases lehes ilmuvas loos võtab Andrei Hvostov probleemi riigikogu liikme sõnadele viidates lühidalt kokku: laste nimel võib poliitik end ribadeks töötada, kuid selles sektoris on hääleõiguslikke nii vähe, et tuleb teha valik – kas töötada masse puudutavate küsimustega ja saad valitud või keskendud laste olukorrale ja see jääb su viimaseks tööks riigikogus.
Seega on teemaga tegelemiseks vajalikud mastaapsemad otsused, mis võimaldaksid kogu temaatika taas kõnelemisväärseks muuta.
Üks sellistest on paljuräägitud lisahääle andmine – kuni lapse või laste valimisealiseks saamiseni saavad vanemad valimistel ka laste hääli kasutada. Peamised vastuväited sellele on olnud viitega põhiseadusele, täpsemalt sellest tulenevatele valimisõiguse põhiprintsiipidele: esiteks, et valimised on otsesed, st kandidaatide üle otsustamine peab toimuma vahetult osa võtnud isikute tahteavalduse alusel ja hääleõigust ei saa kellelegi teisele üle anda, ning teiseks valimiste ühetaolisus, mille kohaselt igal hääleõiguslikul valijal on võrdne arv hääli – mitte näiteks ühel üks, teisel aga kolm.
Olgu moel või teisel, kuid viis, kuidas sündimus otsustajatele oluliseks teemaks muuta, tuleb tulevikuperspektiive arvestades lähiajal leida. Iibepoliitika ei ole üksnes sotsiaalvaldkonna teema, kus vähene sündimus võib kaasa tuua olukorra, et vananevale rahvastikule ei ole kedagi pensione maksmas.
On valdkondi, kus sisserännanud väikest sündimust ei kompenseeri: eestikeelse elanikkonna kahanemine tähendab turgude äralangemist (kes ostaks eestikeelset kirjandust, filme või muusikat?), tähendab olukorra märgatavat muutumist kultuuripoliitikas, ümber tuleks teha haridussüsteem, ja mis peamine, põhiseadus ise oma preambuliga kaotaks mõtte.
Kui vaadata rahvastikukõveraid, siis otsustavate muudatuste tegemiseks on aega kõige enam selle kümnendi lõpuni. Pärast seda on rohkearvulisemad põlvkonnad jõudnud pereloomise east välja ja rahvastiku edasine kahanemine on protsessi juba sisse kirjutatud.