Postimees.ee avaldab Tartu Ülikooli õigusteaduskonna prodekaani Jaan Ginteri vastulause Priit Pulleritsu täna Postimehes ilmud artiklile. Ginter väidab muuhulgas, et õigusteaduse õppimisest ei maksa loobuda.
Jaan Ginter: juristiks õppimisest ei maksa loobuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Postimehe 28. märtsi Arter on asunud käsitlema väga olulist teemat - kelleks saada? Kahjuks on see katsetus seekord ebaõnnestunud. Kohe selgitan.
Priit Pullerits väidab, et tema analüüs on «esimene ja põhjalikem», ning deklareerib: «Ärge juristiks küll püüelge.»
Millistele andmetele see analüüs järeldused üles ehitas? Esmajärjekorras on analüüsis vaadatud riiklikult kinnimakstavate õppijakohtade arvu muutust protsentides viimase 11 aasta jooksul.
Muidugi on nende kohtade arvu otsustamise üle peetud suuri lahinguid ning mõned otsustused on toetunud ka algelistel tööjõuturu vajaduste uuringutel.
Kuid näiteks juuraõpingute riikliku rahastamise ulatuse otsustamisel on lähtutud hoopis teistest alustest. Keegi ei ole ju riiki pidanud nii rumalaks, nagu riik arvaks, et meil tulevikus on vaja mitmeid kordi vähem juriste kui praegu (riigi tellimus juristide õpetamiseks on langenud rohkem kui viiekordselt).
Miks on siis riik nii otsustanud? Me kõik teame, et riigil raha napib. Riik märkas, et juura õppimiseks on väga paljud üliõpilased valmis ise raha maksma. Noored teavad, et pärast juura lõpetamist nad saavad hea palgaga töökohad.
Riik otsustas, et juura õpetamise pealt võiks raha kokku hoida. Ja otsustamise aluseks ei olnud sugugi arvamus, et juriste peagi enam vaja pole.
Edasi on Pulleritsu analüüsi tabelis (tabeleid vt paberlehe loost - toim) vaadeldud sellesama riiklikku koolitustellimuse muutust absoluutarvudes ning riiklikel kohtadel praegu õppivate tudengite arvu.
Eelviimane tulp näitab, palju on riik sellel alal õppimiseks stipendiume andnud.
Muidugi pole riik juura alal jaganud nii palju stipendiume kui bioteadustele. Riik on lähtunud sellest, et ka välismaal juura õppijate tulevased töökohad on niisugused, et inimesed on valmis seal õppima isegi oma raha eest.
Analüüsi mahtunud viimane tulp on 2005. aasta lõpetanute esimese tööaasta keskmine palk.
Tabelis on juristidena vaadatud ilmselt ka näiteks Tallinna Majanduskooli lõpetanuid, sest tabelis märgitud palga eest küll ükski tööandja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast ühtegi täielike juuraõpingute lõpetanut tööle ei saa.
Kahjuks ei ole analüüsijatel käepärast olnud mingeid andmeid selle kohta, milliste erialade lõpetanud siiski ka õpitud erialal tööd on leidnud.
Viimane teadaolev andmestik on Tartu Ülikooli 2007. aastal tellitud uurimus seitsme kõrgkooli 2005. aastal lõpetanute kohta.
Ning selle uuringu andmete kohaselt töötasid oma õpitud erialal kõige sagedamini just juura lõpetanud (71 protsenti).
Järgnesid tervishoiu, arhitektuuri ja ehituse ning hariduse erialade lõpetanud. Loodus- ja täppisteaduste erialade lõpetanutest oli erialasele tööle saanud vaid veidi üle poole (54 protsenti) ning ülejäänud erialade puhul juba alla poole lõpetanutest.
Muidugi tuleb tegeleda edasi küsimusega, mis eriala meie noored peaksid valima.
Loodetavasti selle teemaga jätkamiseks energiat jagub ning Pulleritsu «esimeseks ja põhjalikemaks» tituleeritud analüüs ei jää viimaseks.