Soome sõbrad

Alo Lõhmus
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

Õnn on, kui sul on sõbrad siis, kui neid vajad. Eesti võib end tunda õnnelikuna, sest meil on olemas soome sõbrad.


See on mõistagi nii põline, juba mitmendat põlve kestev sõprus, et tavaolukorras me selle peale suurt ei mõtlegi. Nagu sageli on lood tõeliselt tähtsate asjadega, nii märkame ka oma kõige peamisi sõpru tihti alles siis, kui sõprusesse tekivad mõrad. Või vähemalt kui meile nõnda näib.



Tuleb tunnistada, et paar vägagi veidra motivatsiooniga soome tegelast on viimasel ajal suutnud tekitada mürafooni, mis külvas paljude eestlaste hinge tahtmatu kahtluse, kas Eesti ja Soome sõprus pole kui just mitte mõranenud, siis vähemalt väsinud. Oma osa niisuguse mulje kujunemises on kindlasti ka tänapäevasel enneolematult kergeusklikul võrgumeedial, mis iga marginaali avaldusi ähmase õhinaga võimendab.



Siiski pole meedia suutnud Eesti tõrvamisele pühendunud hietaseid ja bäkmanne toota näiteks Lätist või Rootsist, küll aga on selle kauba tarvis toorainet leitud Soomest. Äkki on niisugustel vaadetel Soomes, meie armsal varu-kodumaal, tõepoolest teatav kandepind?



Märtsiküüditamise aastapäeva sündmused Soomes – ja selle kangelased Sofi Oksanen, Imbi Paju, Iivi Masso ning mitmed teised – kõrvaldasid selle hirmsa kahtluse.



Need kolm daami panid soomlased, kes on ju vist veelgi kinnisema loomuga rahvas kui me ise, oma tundeid välja näitama. Teisiti ei saa mõista suurt publiku- ja meediahuvi, mis küüditamisteema suhtes Soomes avaldus.



Tänu neile naistele pöördus küüditamise mälestamise vastu suunatud propagandistlik tsirkus (peab ikka veider süda olema inimestel, kes tallavad Siberisse saadetud naiste, laste ja vanurite kannatustel!) selle organisaatorite vastu ning andis kavandatud halva asemel tulemuseks hoopis midagi head ja kallist: sõbraliku viipe Soome lahe põhjakaldalt.



Kahe rahva ühendajana astub Sofi Oksanen elegantselt Jaan Krossi ja Lennart Meri jälgedes, kes samuti ei piirdunud vaid kirjandusliku Soome silla rajamisega, vaid kindlustasid seda lugematute nähtamatute hingesidemetega, mida pole võimalik enam katkestada.



Kuid ega sõprusele tule kasuks seegi, kui üks pool pidevalt vaid oigab, kaebab ja kaastunnet ootab. Eestlastena peame oskama senisest rohkem mõista ka Soome valikuid, mida kindlasti pole kunagi langetatud uisapäisa ja mõtlematult.



Kuuldavasti arutletakse Soomes praegu selle üle, kas Soome – või vähemalt endine president Mauno Koivisto isiklikult – ei peaks Eestilt vabandust paluma leige suhtumise pärast meie kurja saatusse.



Andke andeks, armsad soomlased, aga andekspalumist nüüd küll tarvis pole. Esiteks, me teame väga hästi, et Eesti saatus ei ole teid kunagi ükskõikseks jätnud. Ka meie tähtsad mehed olid omal ajal sunnitud avalikkuse ees rääkima hoopis teistsugust juttu, kui tegelikult mõtlesid. Ja vahel pidid nad isegi mõtlema teistsuguseid mõtteid, kui tegelikult oleksid soovinud. Mõnikord tuli koguni ette, et nad olid sunnitud soovima teistsuguste mõtete mõtlemist kui need, mida süda ette kirjutas…



Ning teiseks, ja sedapuhku palju tõsisemalt: isegi kui oli midagi, mille pärast andeks paluda, siis olete selle kõik juba ammu andeks saanud. Lõppev nädal oli selle kinnituseks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles