Eestit vaevab parteide diktatuur. Kuidas ja miks see kahekümne aastaga nii viltu on läinud, seda pole kerge seletada. Veel raskem on leida head rohtu, kuidas olukorda põhimõtteliselt muuta, kui mõne suure partei riiki valitseva kartelli murendamiseks oleks vaja muuta erakonna- ja valimisseadust, aga muutjad peavad olema needsamad, kelle käes oleva võimu aluseid otsus kõigutaks.
Kui parlamendi komisjon on Meikari skandaali laines vähemalt alustanud parteide rahastamise seaduste ülevaatamist (ehkki see veel ei tähenda, et tegeliku muutmiseni jõutakse), siis kõik need ekspertide ja huvirühmade tehtud ettepanekud, mis samas kontekstis puudutasid avatumat konkurentsi parteide moodustamisel ja valimistel, lükati kohe kõrvale kui mitte teemasse puutuvad.
Ehkki samas võib arvata, et just avatum konkurents ja rohkemate valikute lisandumine on ainus tõeline võti, mis aitaks ka vanu olijaid vastutama panna. Eesti poliitika on praegu justkui elektri vabaturg ilma vaba konkurentsita.
Vale on siiski väita, et kodanikud ei saagi ise midagi muud teha kui oodata ja loota. Tihti algavad suured asjad väikestest sammudest.
Hea võimalus selleks on juba aasta pärast kohalikel valimistel. Erinevalt riigikogu valimistest on kohaliku volikogu puhul aktiivsetel kodanikel täiesti reaalne võimalus panna kokku oma mitteparteiliste valimisliitude nimekirjad ja konkureerida parteidega põhimõtteliselt võrdsetel alustel.
Suurtel parteidel on muidugi teatud eelised ikka: organiseeritus, raha, üleriigilised reklaamivõimalused. Aga kas see on ülesaamatu vahe võrreldes isetekkelise kogukondliku valimisliiduga? Praegu, kus aasta on veel aega, on kodanikel paras aeg selle pilguga ringi vaadata. Päris valimiste eelõhtul võib tõesti juba hilja olla.
Tallinn on ehk tõesti liiga suur, et mõni kodanike valimisliit suudaks Edgar Savisaare ja tema kukutajate suurde ülipolitiseeritud vastasseisu sekkuda. Endise tallinlasena on küll kurb pealt vaadata ja mõelda, kas tõesti ei ole mingit kolmandat, mõistuspärasemat ja vähem parteilist pealinna juhtimise valikut.
See-eest on enamik Eesti omavalitsusi piisavalt väikesed, et sealse elu juhtimine sügavalt erakondlikul alusel kõlab pigem naljanumbrina. Kas tõesti parandavad parempoolsed parteid tee paremat ja vasakpoolsed vasemat serva? Õnneks vist unustatakse enamikus kohalikes volikogudes üsna ruttu valimiste järel võitluslipud ja külamehed suhtlevad omavahel nagu inimesed. Mis ongi mõistlik. Iga väikegi samm vähem parteistatud Eesti poole on õige.